Ühes juubeliartiklis nimetati Voldemar Millerit meie raamatukultuuri ülemaednikuks, teises teadmameheks. Kõiki V. Milleri tegemisi üles lugeda ei jõua, ta oli ajakirjanik, ajaloolane, autor, arhivaar, kodu-uurimise juhendaja, lastekirjanik, lektor, muhe jutumees, abivalmis nõuandja, raamatukoguhoidja, raamatuteadlane.

​

Saaremaal Kihelkonna vallas Tagamõisas sündinud Voldemar Miller lõpetas majanduslike oludega võideldes 1929. aastal Saaremaa Ühisgümnaasiumi. Aastatel 1930 kuni 1950 õppis ta vaheaegadega Tartu Ülikoolis ja lõpetas selle ajaloo-keeleteaduskonna 1950. aastal. Nii kooli kui ülikooli ajal tuli lühemalt või pikemalt erinevaid töid teha, olla isal abiks voorimehena, töötada Saaremaal ajalehe toimetuses, olla ehitajagi. Kolmekümnendate aastate lõpus sai ta töökoha Eesti Riigi Keskarhiivis Tartus, olles aastatel 1937-1944 ametnik ja aastatel 1944-1950 Eesti NSV Riiklik Ajaloo Keskarhiivi ülem. Vahepealne lühike teenistus Saksa sõjaväes ja üldine poliitiline olukord olid põhjuseks, miks Voldemar Millerist sai põlevkivikaevur. 1952. aastal tuli ta Tallinna ja temast sai tolleaegse ENSV Teaduste Akadeemia Raamatukogu töötaja. 1952-1977 oli ta seotud selle raamatukogu vanade ja väärtuslike fondidega, juhatades alates 1968. aastast Baltica osakonda. Vanema trükise uurimisel ja lugejatele kättesaadavaks tegemisel olid hindamatuks väärtuseks tema laialdased teadmised, kogemus, suurepärane ajaloo ja allikate tundmine. Kõike seda kasutas ta hiljem, aastatel 1978-1996, ära ka Eesti NSV Riiklikus Raamatukogus, praeguses Rahvusraamatukogus töötades.

​

Töö vanema eesti ja Baltica trükisega ning tihedad kontaktid uurijatega sidusid V. Milleri kauaks kodu-uurimisega. Ta oli 1958. aastal Eesti NSV Teaduste Akadeemia juurde asutatud kodu-uurimise komisjoni liige, 1963. aastal Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise ringi looja ja eestvedaja, õpilaste kodu-uurimistegevuse ideoloog, juhendaja ja õpetaja.

​

V. Miller oli ka viljakas kirjamees, lisaks kümnetele artiklitele avaldas ta suurel hulgal lühemaid tekste erinevatel teemadel. Ise rõhutas ta, et ta ei ole ühe kitsa teema kallal kaua väga süvitsi töötav uurija, rohkem on ta seoste nägija, koostöövajaduste väljatooja ja mõtete väljapakkuja. Eriti oluliseks pidas ta - nagu nüüd räägitakse, mäluasutuste, raamatukogude, arhiivide, muuseumite koostööd Eesti kultuuri uurimisel ja säilitamisel. Oluline oli tema roll ka mitmete suuremahuliste tööde juures, olgu see siis Tallinna ajalugu või Eesti raamatu ajaloo käsitlus. Omaette koht on V. Milleril lastekirjanikuna. Lastele meeldisid tema jutud, milles on tegelikult  alati ka midagi mõtlemapanevat täiskasvanuile.

​

V. Miller oli väga hea suhtleja, abivalmis ja kaasamõtlev juhendaja ja nõuandja, mõistev kolleeg, muhe saarlane. Lisaks inimeste lugupidamisele ja austusele teenis ta välja paljud erinevad autasud ja preemiad, oli paljude seltside ja ühingute auliige. Tema tehtut Eesti kultuuri püsimiseks ja arenguks on raske üle hinnata.

​

Kalju Tammaru