top of page

Taavet Mutsu

13. juuni 1880 – 23. dets 1947

Mutsu, Taavet.jpg

Laenuraamatukogudel on olnud märgatav osa Eesti raamatukogunduse ajaloos. Esimesed laenukogud tekkisid 18. sajandil. Seltside ja avalike raamatukogude arenedes vähenes nende osatähtsus, eriti väärtuslikuma kirjanduse levikus. Laenukogud eksisteerisid 1940. aastani. Eesti Vabariigi perioodist saame positiivse näitena tuua Taavet Mutsu tegevuse selles vallas.

Tartumaal Võõbste külas sündinud Taavet Mutsu tähtsaks elumuutuseks sai 1897. aastal kolimine Tartusse. Seal lülitus ta seltsiliikumisse, astudes Kristliku Evangeelse Noortemeeste Seltsi liikmeks ning tegutsedes aastatel 1901–1905 seltsi raamatukoguhoidjana. 1907. aastast kuulus ta kutselise näitlejana Vanemuise teatri truppi. 1916. aastal asus Mutsu elama Tallinna, kus jätkas episoodiliselt tegutsemist näitlejana 1925. aastani. Samal ajal kujunesid kõrvaltegevustena alustatud laenuraamatukogust, kirjastusest, näidendite ja teatritarvete laost ning raamatukauplusest tema põhitegevusalad.

Raamatukaupluse pidamine polnud Mutsul eriti edukas. Esimese, sisult üsna kirju raamatukogu (9425 köidet) müüs ta 1924. aastal Eesti Rahva Muuseumi arhiivraamatukogule. 1918. aastal asutatud näidendite ja teatritarvete kesklaos kasutas ta omanäolist liigitussüsteemi, milles jagas näidendid kolme jaoskonda olenevalt sellest, kuivõrd kerge või raske oli neid lavastada. Peale näidendite sai kesklaost laenutada kõikvõimalikke teatritarbeid: kostüüme, parukaid, maske, jumestusvahendeid jms. Laenutamine ja selle eest tasumine käis 90 protsendi ulatuses posti teel.

1926. aastal asutatud uus laenuraamatukogu sisaldas peaasjalikult näidendeid ning teatrialast kirjandust. Eestikeelsete näidendite kõrval oli kogus tähelepanuväärsel hulgal saksa- ja venekeelseid. Teatrialane kirjandus oli väga mitmekesine: dramaturgiaalased tööd, elulood, teatriajalood, kriitika, käsiraamatud, ajakirjad jms.

Paljuski sisaldas laenuraamatukogu tema enda kirjastatud näidendeid. Need olid mõeldud eelkõige isetegevuslike näiteringide repertuaari täiendamiseks. Ülekaalus oli väikelavadele mõeldud kergekaaluline repertuaar, aga peale selle avaldati ka tolleaegsete mainekate Eesti näitekirjanike töid. Ei puudunud ka maailmakirjanduse oluliste autorite näidendid. Isemajandava ettevõttena pidi Mutsu äri arvestama turunõuetega. Täpset ülevaadet väljaantava koguarvust on raske saada, sest enamik ilmunust on valmistatud paljundustehnikas Mutsu enda trükikojas.

Kultuurilooliselt väärtuslikud on Mutsu näitekirjanduse nimestikud, mis avavad meile omaaegse isetegevusliku ja kutselise Eesti teatri repertuaarivaliku. Tollaste seltside korraldatud pidude lahutamatuks osaks olid näitemängud.

1940. aasta detsembris lõpetas Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaat Taavet Mutsu, samuti teiste raamatute ja lavatarvetega tegelevate asutuste tegevuse ning andis nende varad üle Rahva Kunstilise Isetegevuse Keskmajale. Taavet Mutsu palgati sinna raamatukoguhoidjaks. Selles ametis töötas ta surmani.

Taavet Mutsu oli omanäoline entusiast. Endise kutselise näitlejana võttis ta südameasjaks näitekirjanduse ja muu teatriga seonduva vahendamise kõigile huvilistele.

Ilmar Vaaro

bottom of page