Bibliograaf, raamatuloolane ja eksliibrisekunstnik Udo-Nestor Ivask (Udo Ivask) sündis Viljandimaal Loodi mõisa rentniku peres. Pärast Tartu Reaalkooli lõpetamist 1897. aastal siirdus ta kunstiõpinguteks Moskvasse, kus oli ees nii ema- kui ka isapoolseid sugulasi. Ivask asus õppima Konstantin Korovini ateljeekooli. Aasta hiljem sooritas ta edukalt sisseastumiseksamid Moskva maalikunsti-, skulptuuri- ja arhitektuurikooli, kuid teda ei immatrikuleeritud, sest ta oli ületanud lubatud vanusepiiri. See ebaõnn tõmbas kriipsu nooruki unistusele kunstnikukarjäärist, kuid võimaldas pühenduda teisele kirele – raamatutele.
1902. aastal sai Udo Ivaskist Moskva ülikooli juures tegutseva Vene Bibliograafia Seltsi ja 1914. aastal ka Vene Biblioloogia Seltsi liige. Tihe suhtlemine seltsikaaslastega, kellel enamasti oli akadeemiline haridus, paljudel ka akadeemilised kraadid, ajendas Udo Ivaskit õpinguid jätkama. 1910. aastal lõpetas ta õpetatud arhivistina Moskva arheoloogia instituudi arheograafia osakonna, kus läbis ka raamatukogunduse kursuse. Aastatega asendus raamatuharrastus süsteemse uurimistööga, mille väljundiks oli ligi 80 publikatsiooni bibliofiiliast, bibliograafiast, raamatu ja raamatukogude ajaloost ning genealoogiast.
Erilise tunnustuse pälvis Ivask eksliibriste uurijana. Tema esimese tõsisema üllitisega eksliibristest „О библиотечных знаках, так называемых ex-libris'aх. По поводу 200-летия их применения в России“ (Moskva, 1902) sai alguse nende teaduslik kirjeldamine ja uurimine Venemaal. Moskvas 1905–1918 ilmunud kolmeköiteline „Описание русских книжных знаков (Ex-Libris)“ (4. köite käsikiri hoiul Tartu Ülikooli raamatukogus) on jäänud tänapäevani ületamatuks käsiraamatuks. Udo Ivask oli üks Moskva Raamatumärkide Harrastajate Seltsi asutajaliikmeid (1905), ta oli Berliini ja Baseli ekslibristide ühingu välisliige. Ivaskile kuulub märkimisväärne koht eksliibrise kui iseseisva pisigraafikaharu väljakujunemises Eestis.
Töö eksliibristega andis hulganisti teavet ka eraraamatukogude kohta. Peterburi ajakirja Русский библиофил lisana (1911, 1912) ilmus Ivaski teine suurteos „Частные библиотеки в России“, milles ta kirjeldab 1346 raamatukogu koostist ja saatust. Eraraamatukogudest Eestis ilmus Ivaskilt vaid üks kirjutis Tartumaa Võnnu kihelkonna pastori Eduard Philipp Körberi (1770–1850) baltica-ainelise juhutrükiste kogu 1828. aastast pärinevast käsikirjalisest kataloogist (Pärnu Muinasuurimise Seltsi toimetised „Sitzungsberichte der altertumsforschenden Gesellschaft zu Pernau“ 1911, B. 6).
Uurimistöö kõrval tegeles Udo Ivask ka kunstiga, kujundades eksliibriseid sõprus- ja tutvuskonda kuulunud bibliofiilidele, joonistades portreesiluette pereliikmetest ja isikutest, kellega lävis, ning illustreerides raamatuid, eeskujuks vene modernistide ühendusse Мир искусства kuulunud raamatugraafikud.
Pärast oktoobrirevolutsiooni, 1918. aasta kevadel, asus Ivask vabatahtlikuna tööle Moskvas Rumjantsevi muuseumis, kus ta 1919. aastal kinnitati haruldaste raamatute osakonna esimeseks juhatajaks. 1920. aastal opteerus Udo Ivask koos perega (tütar Helene Kulpa oli samuti bibliograaf) Eestisse, kus lootis Tartu Ülikooli raamatukogu juures jätkata eestikeelsete trükiste bibliograafia koostamist. Nimelt oli ta alustanud Venemaal ilmunud perioodiliste väljaannete bibliograafia koostamist, jõudes kirjeldada üle 11 000 nimetuse, kõige täielikumalt baltica’t, eestikeelseid väljaandeid ning venekeelset judaica’t.
Aastatel 1920–1922 töötaski Ivask Tartu Ülikooli raamatukogus, kus oli Friedrich Puksoo lähim abiline ja nõuandja – käsil oli suurte ümberkorralduste aeg ning Ivaski teadmisi ja organisaatorivõimeid vajati. Ivask kutsuti osalema ka Eesti Bibliograafia Asutise loomisel Eesti Rahva Muuseumi juurde, samuti kuulus ta rahvaraamatukogude korralduskomisjoni. Kahjuks jäid Udo Ivaski viljakamad tegevusaastad Venemaale.