Endel Annus oli Eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia kauaaegne sihiseadja ja tegelik teostaja ning Eesti raamatuloo autoriteetne uurija. Tema otsesel juhtimisel ja kaastööl ilmus eestikeelse raamatu bibliograafia aastate 1525–1917 kohta, nimestikud „Eestikeelne ajakirjandus 1766–1940“ (2002) ja „Eestis ilmunud saksa-, vene- ja muukeelne perioodika 1675–1940“ (1993).

​

Jõgeva lähistel taluperes sündinud Annus õppis Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas, mille lõpetas eesti keele õpetaja kutsega 1940. aastal. Eesti jaoks pöördelistel aastatel oli Annusel õnne saada tööle Tartusse kirjandusmuuseumi, kus Richard Antik oli teinud palju eeltööd eestikeelse raamatu retrospektiivse bibliograafia (kuni 1917) koostamiseks. Sõda ja vahelduvad okupatsioonid lõhkusid senise rahvusbibliograafia süsteemi ja koostajategi koosseisu. Kõigele vaatamata üritas Annus jätkata nii jooksvat Eesti raamatute üldnimestikku kui ka Antiku alustatut. Üldnimestiku jätkamine poliitilistel põhjustel ei õnnestunud, aga vanema raamatu bibliograafiaga töötati kirjandusmuuseumis edasi.

​

1948. aastal Tallinna elama asunud ja Kreutzwaldi-nimelises raamatukogus mitmeid muid töid teinud Annus sai alles 1960. aastate pisut vabamaks muutunud õhustikus võimaluse uuesti alustada retrospektiivse rahvusbibliograafia vajalikkuse selgitamist (1965. aastal ilmus vastav üleliiduline määruski). Annuse rajatud rahvusbibliograafia osakond bibliografeeris koostöös kirjandusmuuseumiga Eesti Vabariigi aegse ajakirjanduse artikleid.

​

1978. aastal leiti võimalus Eesti raamatu retrospektiivse rahvusbibliograafia väljaandmiseks Tallinnas teaduste akadeemia raamatukogus. Annus vahetas selle nimel töökohta ja asus bibliograafiaid viimistlema. Kahjuks pidi ühiskonnas, mida ilmestasid trükisõna hävitamine ja keelustamine, raamatukogude erifondid ja eriti salajased fondid, laveerima lubatu ja keelatu vahel. Kaheksa bibliograafiaköite ilmumine kärbeteta või üleüldse poleks olnud võimalik, kui Eesti Vabariik poleks taastatud.

​

Nendes köite värvi järgi mustadeks raamatuteks nimetatud bibliograafiates sisaldub paljude eelkäijate töö. Endel Annuse suur teene on olnud varem tehtu lõpuleviimine ning selle kaudu Eesti kultuuriloo järjepidevuse hoidmine.

​

Uurijana keskendus Annus eesti kalendrikirjandusele, mis päädis kandidaadiväitekirja kaitsmisega Tartu ülikoolis 1975. aastal. Töö edasiarendusena ilmus 2000. aastal monograafia „Eesti kalendrikirjandus 1720–1900“. Bibliograafiate koostamise ajal kirjutatud põhjalikud artiklid käsitlevad eesti aabitsalugu ja eestikeelse piibli väljaandmist. Koos Soome kolleegi Esko Häkliga koostati koguteos „Den estniska boken genom seklerna“ (1995).

​

Endel Annuse 100. sünniaastapäevaks ilmunud kogumik „Elu raamatute keskel“ (2015) võtab kokku tema elu ja töö. Teeneka mehe elu ei olnudki ainult kirjatöö: ta kasvatas üles neli poega ja ehitas oma kätega ilusa kodu. Pika töömeheelu jooksul on Endel Annus pälvinud palju tunnustust. Auväärseim on 1997. aastal saadud Riigivapi IV klassi teenetemärk.