Oskar Kallas oli Eesti rahvusliku raamatukogu vajalikkuse, eesmärkide ja tähenduse sõnastaja ning meie rahvusliku raamatukogu rajaja just kogumistöö juhina. Kiiduväärse andumusega on ta juhtinud Eesti Rahva Muuseumi ja arhiivraamatukogu loomist Eesti kultuuri ja Eesti rahvaste heaks.

​

Kuni 1888. aastani, mil Oskar Kallas valiti Eesti Üliõpilaste Seltsi raamatukoguhoidjaks, polnud seltsi raamatukogul oma kogumisplaani ega korrastamissüsteemi. Kallas seadis eesmärgiks koguda raamatukokku kõik kodumaal ja väljaspool ilmunud eestikeelsed ning kodumaal ilmunud võõrkeelsed teosed. Õige pea lisas ta täiendava sihi: koguda mujal ilmunud võõrkeelseid teoseid, mis puudutavad Eestit ja eestlasi, ning kõike eestlaste kirjutatut. Nii sündisid põhimõtted ja meie esimene rahvuslik raamatukogu. Kallas koostas ise ka esimese Eesti raamatute nimekirja, milles oli 1891. aastaks tuhat raamatut. Kuigi tema suur ettevõtmine leidis esialgu vähe toetust, edenes töö siiski tänu Kallase enda väsimatule tegevusele. 1904. aastal loodi EÜSi raamatukogu jaoks juba eraldi talitus (juhataja ja kolm koguhoidjat). Selle raamatukogu alaliseks direktoriks valis EÜS doktor Oskar Kallase.

​

1909. aastal teatas EÜS oma rohkem kui 14 000 raamatust koosnenud kogu üleandmisest Eesti Rahva Muuseumile. Oskar Kallasest sai ERMi juhatuse esimees ning tema õlule jäi nii muuseumile sobilike ruumide ja tegevuseks vajaliku raha leidmine kui ka muuseumikogude täiendamine ja süstematiseerimine. Kallas väärtustas kõrgelt kogude tähendust. Ta oli ise üks esimesi rahvaviiside ja -laulude, aga ka rahvakultuuri esemelise pärandi usinaid kogujaid ja hindajaid. Ometi jäi talle ERMi juhatajana kõige südamelähedasemaks keskraamatukogu, sest just see iseloomustas Kallase jaoks kõige kokkuvõtlikumalt Eesti kultuuri tähtsaimat kandetala – kirjasõna aegade algusest kaugesse tulevikku.

​

Alates 1912. aastast reisis Kallas korduvalt Peterburi ja Helsingisse, et sealsetes kultuuri- ja teadusasutustes tutvustada Eesti Rahva Muuseumi ning luua kontakte. Tänu sõbralikkusele ning asjatundlikkusele saavutati kasulikud kokkulepped paljude inimeste ja asutustega pealinnas ja kodumaal.

​

Kui Oskar Kallas 1918. aasta lõpus Tartust Helsingisse saadikutööle lahkus, jäi ERMile peaaegu 30 000 köitega trükiste arhiiv, mille kogumistööd ta ise oli juhtinud ning mille sõbraks ja toetajaks ta jäi nii Helsingis kui ka hiljem Londonis töötades.

​

Rahvusliku raamatukogu asutamine tol ammusel ajal, mil kõik tuli ise kild killu haaval kokku kanda, oli tulevikku vaatav ettevõtmine. See sai teoks tänu kõigutamatule usule Eesti kultuuri elujõusse. Kuid oli vaja ka Kallasele omast väsimatut tööd, teadmisi, uudishimu ning energiat. 1938. aastal saatis Kallas Eesti Rahva Muuseumile telegrammi, hinnates oma aega ERMis nii: „Oli kaunis ja sisukas elujärk, kus tohtisin teie kaitse all ühiste paleuste saavutamiseks ühes töötada.“

​

Krista Aru