Alma Pulst (Mühlbach) oli elupõline raamatukoguhoidja Tallinna erinevates raamatukogudes. Ta oli Tallinna Keskraamatukogu noorteraamatukogu (praegune Eesti Lastekirjanduse Keskus) ja teaduste akadeemia raamatukogu (praegune Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu) sünni juures, aga töötanud ka kooli- ja rahvaraamatukogus.

​

Merivälja põlisasukas siirdus pärast Tallinna Linna I Tütarlaste Gümnaasiumi lõpetamist 1922. aastal mõneks aastaks Tartusse õpinguteks ülikooli filosoofiateaduskonnas. Edasi tuli abiellumine kunstniku, muusika- ja muuseumitegelase August Pulstiga ning laste sünd. Raamatukogunduslikku teed alustas Alma Pulst 1930. aastal Tallinna Pedagoogiumi raamatukoguhoidjana.

​

12. novembril 1933 avati Tallinna Keskraamatukogu noorteraamatukogu, mida asus juhtima Alma Pulst. Tegemist oli esimesega omataoliste seas. Esialgsed määrused lubasid raamatukogu kasutada koolinoortel alates viiendast õppeaastast kuni keskkooli lõpetamiseni, teistel 12.–17. eluaastani. 1. septembrist 1938 muudeti kasutamismäärust nii, et raamatukogu said tasuta kasutada kõik Tallinnas koolis käivad õpilased kuni gümnaasiumi lõpuni ning koolis mittekäivad noored kuni 17. eluaastani. Eelkooliealiste laste suhtes võis nende vanemate soovil raamatukoguhoidja erandeid teha.

​

Kataloogide koostamisel peeti silmas laenajate vanust: nooremad, keskmised ja vanemad õpilased. Eakohasuse määramist hõlbustas Haridusministeeriumi Teatajas avaldatud soovitatavate raamatute nimestikus sisalduv märge. Riiulitele paigutati raamatud kümnendliigituse alusel. Laenutades pidi raamatukoguhoidja alati püüdma kontrollida, kas laps saab oma eale ja arengutasemele vastava raamatu. See nõudis raamatukoguhoidjalt kirjanduse tundmist ning laenutamine oli noorteraamatukogus kõige raskem tööülesanne.

​

Õpilased kasutasid raamatukogu aktiivselt. Alma Pulsti poolt 1938. aastal ajakirjas Raamatukogu esitatud arvandmete järgi oli enamik noorteraamatukogu kasutajatest poisid (53%) ning kõige suurema lugemishuviga 14–15-aastased noored (40%). Arvandmed näitavad ka seda, et õpilased lugesid palju ja vahetasid raamatuid hoopis sagedamini kui täiskasvanud lugejad. Raamatukogu tegevuse üheks väljundiks oli loengute korraldamine.

​

Alma Pulst oli üks esimesi, kes sai haridusministeeriumilt raamatukoguhoidja I järgu kutsetunnistuse. Nõukogude aeg muutis noorteraamatukogu noorteosakonnaks. Alma Pulst töötas seal 1946. aastani.

​

1947. aastal asus Alma Pulst tööle äsja asutatud Eesti NSV Teaduste Akadeemia Raamatukogusse. Jälle sai ta oma energiat rakendada raamatukogu rajamisel. Hoolimata keerulistest aegadest ei läinud ta kergesti kaasa moevooludega. Tema juhtmõtteks oli „Peaasi, mitte liiga ruttu!“. Ligi kaheksa aastat töötas ta raamatukogu direktori asetäitja ametikohal, olles kolmel korral kokku neli aastat ka direktori kohusetäitja. Direktoriks teda ei kinnitatud kõrghariduse ja kommunistliku partei liikmepileti puudumise tõttu.

​

Enne pensionile minekut töötas Alma Pulst veel rahvaraamatukogudes: 1955. aastal Kadriorus Tallinna Mererajooni IV raamatukogus ning aastatel 1955–1961 juhatajana Tallinna Kalinini rajooni III raamatukogus Kalamajas. Kolleegid on teda iseloomustanud kui intelligentset, tasakaalukat ja heasoovlikku inimest.

​

Ilmar Vaaro