Kõik Võrumaa raamatukoguhoidjad, kellel tööstaaži rohkem kui kolm aastat, teavad ja tunnevad Ere Raagi – kauaaegset Võrumaa keskraamatukogu pearaamatukoguhoidjat. „Rõõmsameelne, alati abiks nii nõu kui jõuga. Kindla sõna ja julge väljaütlemisega. Võrumaa raamatukogude kaitsja,“ iseloomustab teda kauaaegne kolleeg Antslast. Täpsemini enam ei saagi öelda.
​
Ere elukutsevalikul sai määravaks kirglik lugemishuvi. Antsla keskkooli lõpetamise järel asus ta õppima Viljandi Kultuurharidustöö Koolis, 1983. aastal lõpetas raamatukogunduse ja bibliograafia eriala E. Vilde nim Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Tööd alustas ta 1967. aastal Antsla linnaraamatukogus. Viis aastat hiljem kutsuti Ere Võrru, esialgu lasteraamatukogusse, aga seejärel juba 1983. aastal Võrumaa keskraamatukogusse metoodikaosakonna juhatajaks. 1992. aastast kuni pensionile jäämiseni töötas Ere pearaamatukoguhoidjana. Ta oli maakonna rahvaraamatukogude metoodiline juhendaja, raamatukogu ajaloo uurimise ja kroonikate koostamise juhendaja. Tema põhimõte oli, et abivajajat ei tohi hätta jätta ja küsija peab saama vastuse.
​
Haruldased ei ole olnud lihtsad ja väikesed tähelepanekud ja märkamised Ere poolt. Korra kuus seminaril käies võis ikka juhtuda, et tagasi läksid raamatukoguhoidjad mõne pisikese Ere valmistatud meenega. Tema rõõm isetehtud asjadest vajas teistega jagamist ja nakatas ka teisi. Soe suhtumine on see, mida paljud märkasid ja meenutavad. Eriliselt soe ja sõbralik õhkkond seminaridel on hämmastanud uuemaid tulijaid. Need, kes on tulnud halvema sisekliimaga kollektiividest, oskavad vägagi hinnata Võrumaa raamatukoguhoidjate seas valitsevat ühtehoidmist. Isegi kui oli arutamist vajavaid probleeme, kitsaskohti, möödalaskmisi, räägiti neist seminaridel nii, et keegi ei tundnud ennast kehvasti. Ere Raag valdab hästi oma inimeste hoidmise kunsti.
​
Sõbralik ja hooliv suhtumine väljendus ka töökirjades, rääkimata pidupäeva omadest. Sa oled see, mida sööd, on tänapäeval üks levima hakanud tarkuseteri. Ere kohta võiks öelda: sa oled see, kuidas teistesse suhtud. Näide ühest viimasest kirjast enne Ere töölt koju jäämist: „Tere, mu armsad! Olen veel 6. mai seminaripäeva mõju all, seetõttu ei leia teie tänamiseks veel õigeid sõnu. Aga võin kinnitada, et ainult üksteisele toetudes, abistades, innustades ja innustudes oleme täna just sellised, nagu me oleme ... Ma olen teie üle uhke ja väga tänulik meie ühiste aastate eest. Kasutage julgemalt oma andeid jutuvestjana, käelise tegevuse juures, külaelu edendajana jne. Mul on heameel selle üle, et meie noored töötajad on oma tublidusega juba silma paistnud. Olge terved ja toetage üksteist hea sõnaga – sõnal on tugev jõud, võib sind tähtedeni ülendada, sõnaga võib rõõmustada, lohutada, julgustada. Hoidke endas headust ja hingetuld, sest helisev hing paneb sõnad helisema. Teist enestest oleneb, kui kõvasti ja kui kaugele see helin kostub. Olge mõnusad!“ Rohkem sõnu polegi vaja.
​
2000. aastal pälvis Ere Raag Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu aastapreemia ning 2015. aastal Võrumaa teenetemärgi.