Pool sajandit (1936–1986) Tartu kesksetes raamatukogudes töötanud Helene Kulpa pidas ise ennast nii päritolult, hariduselt kui ka hingelt bibliograafiks. Enamik tema tööaastaist kulus kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogus (1942–1947, 1964–1986), kus tema bibliograafiannet ja ajalooteadmisi sai täiel määral rakendada vanade eestikeelsete raamatute nimestiku uurimuslikul ettevalmistamisel. Selle kõrval valmis masinakirjaline nimestik „Eesti ajakirjandus 1931–1940“ (1977) . Helene Kulpalt on ilmunud ligi paarkümmend uurimust nii bibliograafia alalt kui ka eesti kultuuriloo olulistest isikutest, silmapaistvaimaks ulatuslik faktitihe käsitlus „Oskar Kallas ja arhiivraamatukogu“ („Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed“ 8. kd, 1974).

​

Sündinud Moskvas raamatuteadlase Udo-Nestor Ivaski (1878–1922) ja kunstnike Frolovide perest pärit ema Anna (1883–1948) ainsa tütrena, asus ta koos vanematega kümneaastasena 1920. aasta septembris Tartusse. Õppinud Tartus ja Tallinnas, omandas ta kõrghariduse Tartu ülikoolis (1929–1936).

​

Esimeseks töökohaks sai Helene Kulpale ülikooli raamatukogu (1936–1942), kus ta oli tegev lugejateeninduses ja Baltimaade venekeelse trükisõna kartoteegi koostamisel. Olnud vahepeal mõne aasta tööl kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogus, siis uuesti ülikooli raamatukogus (1950–1953), tegeles ta Tartu linnaraamatukogus (1954–1964) pikemat aega koduloolise kirjandusega ja oli üks teatmebibliograafia osakonna asutajaid.

​

Helene Kulpa on avaldanud arvukalt artikleid oma isa taotlustest ja tegevusest, kirjeldanud Udo Ivaski arhiivi, teda kui raamatuteadlast ja bibliofiili, tema raamatukogu- ja bibliograafiatööd. Ta on korrastanud ja kommenteerinud perekonnas hoolikalt säilitatud isa arhiivi materjale ning andnud need üle Tartu ülikooli raamatukogule. Tihe suhtlus ja kirjavahetus vene kultuuriloo uurijatega võimaldas tütrel anda väärtuslikke andmeid isa kohta, mistõttu paljud olulised materjalid asuvad ka Moskvas Venemaa riiklikus raamatukogus. Tütre toimetatud Udo Ivaski tööde bibliograafiad ilmusid trükist 1973. aastal Voronežis ja 2001. aastal Tallinnas.

​

Helene Kulpa oli väga perekeskne, kõiki lähedasi piiritult austav, sügavate kultuurihuvidega kunstilembene naine. Hoolimata saatuselöökidest (eriti isa ja poeg Pauli ootamatult varane lahkumine) oli tema elujaatav rännutee algusest lõpuni täis huvitavaid kavatsusi ja kaasahaaravat tegevust. Püsivat meelerahu pakkus 60 aastat kestnud abielu Rudolf Kulpaga. Viimased neli aastat, kui jalad ja silmad ei võimaldanud enam iseseisvat elu, jäid kuulamine ja meenutamine ainukesteks elamise vormideks. Ta suutis alati jääda väga tähelepanelikuks ja heatahtlikuks suhtlejaks. Temas elasid lapsepõlve Moskva, noorusaastate Tallinn ja püsiva kiindumuse pälvinud Tartu, tulid taas lähedale rännud Eestimaa eri paikadesse.

​

Helene Kulpa oli Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu auliige.