top of page

August Palm

20. veebr 1902 – 2. apr 1972

Palm_1961.jpg

August Palm on tuntud eelkõige raamatuteaduse arendajana. Ta on nõudnud ja saavutanud raamatu, bibliograafia ja ajakirjanduse ajaloo aspirantuuri avamise Eesti teaduste akadeemia uurimisasutuses. Ta jääb Eesti kultuurilukku trükisõna ja selle saladuste uurijana, rahvusbibliograafia visionäärina ning personaalbibliograafiate koostamise algatajana.

August Palm asus kirjandusmuuseumisse tööle 1. novembril 1940 bibliograafia osakonna juhatajana. Muuseumi algaastail tuli tal täita ka arhiivraamatukogu juhataja ja direktori asetäitja ülesandeid ning tegelda raamatukogu varade evakueerimisega. Sellest on ta kirjutanud ülevaate kirjandusmuuseumi aastaraamatus „Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed“ (nr 8, 1974). Poliitilistel põhjustel arreteeriti ta 23. aprillil 1945. Vangistuse tõttu (mh Siberis) ning hiljem kõrgepingeliine rajades ja maaparandustöid tehes oli ta muuseumist eemal 12 aastat, kuid naasis armastatud tööle 16. veebruaril 1957, ees ootamas lemmikteemad: pseudonüümid ja Eduard Vilde bibliograafia.

Palm edendas pseudonüümika ja anonüümika uurimist, temalt ilmus mitu varjunimede käsitlust, nagu „Eesti pseudonüümid. I. valik“ (1960, masinakiri). Palmile oli raamatu, bibliograafia ja ajakirjanduse ajaloo uurimise edasiviimine ning nende valdkondade uurimisprobleemide eluõiguse eest võitlemine väga südamelähedane. Ta ei pidanud ennast bibliograafiks, kuid ometigi on ta tegelnud Villem Reimani, Eduard Vilde, A. H. Tammsaare ja Gustav Suitsu bibliograafiaga. Hilisematesse tööaastatesse (1957–1965) mahtusid nii jooksva kui ka retrospektiivse rahvusbibliograafia koordineerimine ja perspektiivplaanide koostamine (1962. aastal valmis rahvusbibliograafia 20 aasta plaan). Tema ülesandeks oli ka Tartu bibliograafiaseminaride ja kirjandusmuuseumi bibliograafia kolleegiumi töö korraldamine. Palmi initsiatiivil algas 1957. aastal tähtis etapp personaalbibliograafiate koostamises (Kreutzwald, Koidula, Jakobson) ning 1961. aastal Eesti raamatuteaduse konverentside sari.

Palmi kaasaegsed kolleegid on kinnitanud: „Palm armastab oma keelt, rahvast ja kodumaad … Tema puhkuseks peale lugemise on maaharimine, küll metsa-, küll viljapuude ning ‑põõsaste istutamine või jalgsirännakud. On vist vähe paiku, kus tema jalg ei ole Eestimaal käinud, eriti veel kirjanike elu ja tegemistega seotud kohad, täpsemalt kogu Vargamäe. Ta on tõe ja õiguse tagaotsija ja mitte ainult otsija, vaid püüab ka ise elada nii, et oleks tõde ja õigus. Kaasinimestesse suhtub suure lihtsa sõbralikkusega, otsekohesusega – on alati abivalmis, tähelepanelik ja osavõtlik. Enda suhtes on ta vähenõudlik, tagasihoidlik, äärmiselt kohusetruu. Töö – ta austab ka teiste tööd, on ise läbi ja lõhki töömees … Palm on suur raamatusõber, ‑koguja, -uurija, -tundja. Ta on peamisi raamatuajaloo uurimise tähtsuse selgitajaid. Oma rahulikkuse, tasakaalukuse juures on ta alati vaimuka nalja sõber – tigedat satiiri ta ei salli. Ta on muidugi maheda, vaikse huumoriga valmis toredaiks üllatusiks.“ Ammendamatuks ajalooallikaks on Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis hoitavad August Palmi päevikud ning käsikirjad ja kirjavahetus, mille abil võime saada aimu eesti kultuuriloo järjepidevusest ning heita pilgu väärika raamatusõbra isiklikku ellu.

Merike Kiipus

bottom of page