Richard Antik on pannud aluse trükisõna säilitamisele iseseisvas Eestis. Ta on kujundanud rahvusliku arhiivraamatukogu ja rajanud Eesti rahvusbibliograafia. Suunates tähelepandavalt Eesti raamatuloo teket, on ta mõjutanud meie riigi raamatukogutöö arengut ja mõtestanud trükiteoste tähendust teaduses ja kultuuris.

​

Antiku tegevus on lähtunud Eesti Rahva Muuseumi loomisel kinnitatud keskraamatukogu põhimõtetest ja töösuundadest ning kiiduväärt kogumistööst. Antiku tööaastatel Eesti Rahva Muuseumi arhiivraamatukogus (1923–1942, aastast 1927 juhatajana) vormub täpne ülevaade kogudest, sobiv paigutus ja jaotus, korralikud kohakataloogid ja sissetuleku päevaraamatud. Tundes detailideni raamatukogu fondide koostist, hoiutingimusi ja kasutamisprobleeme, omandatakse maailma parimaid kogemusi.

​

Tahtejõulise praktikuna ja hea majandusmehena suudab Antik panna püsiva aluse fondide täiendamisele ja korraldamisele: 44 tuhandelt (1927) suureneb köidete arv 155 tuhandele (1942). Arhiivraamatukogust, nimetuste arvult esikohal Eestis, saab tegelik Eesti rahvusraamatukogu. Jääb ülesanne koguda, säilitada ja teha kättesaadavaks kogu eestikeelne ja Eestit puudutav võõrkeelne trükis. Elanud kaasa sobiva oma maja ostmisele (1924) ja juhtinud varade kohalepanekut, valib Antik arhiivile tänapäevani kestva kõige otstarbekama ja interjööris kõige ilmekama formaadilise paigutussüsteemi. Põhjendatult eraldatakse säilituseksemplarid kasutusfondist.

​

Rahvusbibliograafia suurkavast annavad tunnistust arhiivraamatukogu fondidest lähtunud nimestikud: „1632.–1917. a. ilmunud eestikeelsete raamatute nimestik“ (1932, masinakiri), „Eesti raamatute üldnimestik 1918–1923“ (1931) ja „Eesti ajakirjandus 1766–1930“ (1932). Nende teoste tähtsust kinnitavad järelaja saavutused.

​

Eesti raamatuloo oma aja tipus on Antiku „Eesti raamat 1535–1935: arengulooline ülevaade, arvulised kokkuvõtted, reproduktsioonid“ (1936), milles on jälgitud trükitoodangu arvukust, sisu, sotsiaalset rolli ja mõju. Selgub, et trükisõna sobitub uute nõudmistega, et areng lähtub elu eri tahkudest. Tuleb teada, et Antik on paljude seisukohtade, ka uudse raamatustatistika esimene väljaütleja-põhjendaja Eestis.

​

Raamatukogunduse üldist arengut mõjutavad Antiku kirjutatud või koostatud trükised oskussõnadest, kataloogimisest ja raamatuaasta suurnäitusest, ka Venemaa ja Kanada raamatuloost. Ta on paljude raamatu- ja kunstinäituste korraldaja, esimeste õppekäikude läbiviija raamatukogus. Nii on ta avaldanud ülevaate „Eesti Rahvuslik Arhiivraamatukogu“ (1931). Ajakirjanduses või koguteostes on temalt ilmunud ligi viissada kirjutist ja kokku kümmekond eraldi trükiteost.

​

Richard Antik jääb tõsiseks töömeheks ja isepäiselt kõigutamatuks eestlaseks nii vabana Eestis kui ka põgenikuna Taanis ja Kanadas oma ligi saja-aastase elu lõpuni.