Kaljo-Olev Veskimägi (levinuim nimekasutus Kaljo Veskimägi) oli mitme põlvkonna Eesti raamatukoguhoidjate õpetaja, rahvaraamatukogude ajaloo tunnustatud autoriteet ja tsensuuriuurija.
Kaljo Veskimägi sündis Soomes Oulus, lõpetas Tallinna 1. keskkooli (Gustav Adolfi gümnaasiumi) ja asus 1949. aastal õppima Leningradi Riiklikku Raamatukogunduse Instituuti, kus sel ajal õppis Eestist ka mitmeid teisi üliõpilasi. Pärast lõpetamist oli ta lühemat aega raamatukogude inspektor Eesti NSV Kultuuriministeeriumis ja F. R. Kreutzwaldi nimelise Eesti NSV Riikliku Raamatukogu, praeguse Eesti Rahvusraamatukogu eelkäija, metoodikaosakonna juhataja. Järgnes aspirantuur Leningradis ja 1961. aastal sai temast Tartu ülikooli esimene täiskohaga raamatukogunduse õppejõud. Eriala ületoomisega Tallinna asus ta õpetama Tallinna Pedagoogilises Instituudis. 37 aastat haris ta raamatukogu- ja infotöötajaid, luges mitmeid kursusi (eelkõige loomulikult raamatukogude ajalugu), juhendas üle 90 diplomi- ja bakalaureusetöö. Oma loengutes paigutas ta raamatukogud alati laiemasse ajaloolisse ja kultuuriloolisse keskkonda, harides üliõpilasi kaugelt rohkem, kui õppeprogrammid ette nägid. Kahjuks jäi käsikirja tema 1964. aastal Tartu Riiklikus Ülikoolis kaitstud väitekiri „Eesti raamatukogude arengulugu XIX sajandi algusest kuni 1917. aastani“, mis hiljem (1983–1985) ilmus vaid osaliselt.
Kaljo Veskimägi oli Eesti raamatukogude ajaloo parim tundja, oma aastatepikkuse töö võttis ta kokku 2000. aastal ilmunud raamatus „Kahte kappi on ühhetassa majas tarvis: leivakappi ja ramatokappi. Eesti raamatukogude ajalugu“. Koos Hans Jürmani ja Konrad Kikasega osales ta juhtivalt Eesti teadusraamatukogude fondiuuringus. Taasiseseisvunud Eestis hakkas ta süvitsi uurima tsensuuri. Kui algul huvitas teda vaid raamatute keelamine raamatukogudes, siis hiljem võttis ta oma põhjalikud teadmised kokku raamatus „Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed“ (1996). Hiljem ulatus tema uurijahuvi ka Eestimaa Kommunistliku Partei tegevuseni.
Kaljo-Olev Veskimägi oli laiade teadmistega sügava kultuurihuviga õppejõud, kelle loengud on meeles sadadel raamatukoguhoidjatel. Ta osales ka Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu taasasutamises ning oli selle esimese ajutise juhatuse liige. Teda tunnustati Friedrich Puksoo auhinnaga (1997) ja Valgetähe IV klassi teenetemärgiga (2001).
Kalju Tammaru