Ilse Hamburgi võib õigusega nimetada Eesti bibliograafia ajaloo uurimise grand old lady’ks. Bibliograafia-alane tegevus ja uurimistöö on olnud aastakümnete vältel tema aktiivse tööelu sisuks.

​

Ilse Hamburg (Veersalu) asus kirjandusmuuseumi bibliograafia osakonnas vanembibliograafina tööle 1963. aasta sügisel. Juba 1965. aastal sai temast osakonna juhataja, kellena töötas 1968. aastani. Eesti rahvusbibliograafia ühistöö edendamiseks sõlmiti tollase Kreutzwaldi-nimelise riikliku raamatukogu ja kirjandusmuuseumi vahel 1969. aastal koostööleping. Ilse Hamburgist sai riikliku raamatukogu, hiljem rahvusraamatukogu juhtiv bibliograaf, kuid tema tööpaik asus 1997. aastani endiselt Tartus kirjandusmuuseumis.

​

Koostöös Endel Annusega töötas Ilse Hamburg kõigepealt üldise kümnendliigituse (UDK) alusel välja uue, ajakirjanduse sisu retrospektiivseks analüütiliseks bibliografeerimiseks mõeldud liigitustabelid ning muud metoodikavahendid, millega kahe asutuse koostöö sai ühtse metoodilise aluse. Ilse Hamburg redigeeris ja liigitas ümber arhiivraamatukogu senise süstemaatilise kartoteegi, tema algatusel ja kaasabil koostati asutuste ja organisatsioonide kartoteek. Ilse pühendumus ja täpsus oma kutsetöös on olnud muljet avaldavad.

​

Ilse Hamburg on esinenud üheksa korda Eesti raamatuteaduse konverentsidel ning pidanud korduvalt ettekandeid kirjandusmuuseumi Kreutzwaldi päevadel. Ta on avaldanud ka mitmeid teadusartikleid. Näiteks on tema sulest ilmunud kirjutised „J. H. Rosenplänteri osast Eesti bibliograafia ajaloos“ ja „Õpetatud Eesti Seltsi tegevusest Eesti üldise bibliograafia alal“ kirjandusmuuseumi aastaraamatus „Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed“ (1966, 1967) ning „E. Winkelmanni „Bibliotheca Livoniae historica“ saamislugu“ ajakirjas Keel ja Kirjandus (1970, nr 6).

​

Ilse Hamburgi väärikaim saavutus on Eesti bibliograafia ajaloo kirjapanek. Suurima põhjalikkusega teostatud uurimus on kaheosaline. „Eesti bibliograafia ajalugu 19. sajandi lõpuni“ (1986) annab ülevaate Eesti bibliograafia varasemast arenguperioodist – selle algetest 17. sajandi keskel kuni 19. sajandi lõpuni. Väga faktitihe ja soliidselt dokumenteeritud uurimus seostab bibliograafia arengu rahvuskultuuri kui terviku arenguga ning avab põhiliste arenguetappide sotsiaal-majandusliku tausta, aidates kultuuri üldist arengut paremini mõista. Sellele järgnenud uurimus „Eesti bibliograafia ajalugu 1901–1917“ (2001) tunnistati 2002. aastal Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu väljaantava Friedrich Puksoo auhinna vääriliseks.

​

Alati sõbralik ja abivalmis, ülimalt täpne ning süstemaatiline igas töös – sellisena on Ilse Hamburgi kolleegid teda aastakümnete vältel tundnud ja hinnanud.

​

Helje Laas