.jpg)
Anne Ainz on neid õnnelikke inimesi, kel oli veel võimalus saada raamatukogunduslik haridus Tartu ülikoolis. Peale erialateadmiste ja -oskuste andis õpinguaeg talle hea põhja humanitaarias, mis suunas loomult teadmishimulise ja vastutustundliku noore raamatukoguhoidja rajale, millest kujunes elutöö. Elutöö, mis on üks lõim Eesti humanitaaria kangas – meie rahvusliku bibliograafia täiendamine.
​
Stuudiumiajal said Annele kõige hingelähedasemaks Ott Ojamaa esialgu monotoonsena tundunud antiikkirjanduse loengud – võlu peitus aines ja selle mõtestamises, mitte esitamise viisis. Mingi sarnasus on siin bibliograafilise andmestiku kogumisega: kõrvaltvaatajale võib see tunduda üksluisena, kuid hingega bibliograafi kõnetab iga kirje ja sellest hargnevad seosed. Selles töös on vajalikud ka täpsus ja selgus, mis on samuti antiigile omased jooned. Asjaolude kokkulangemine, mis viis Anne peaaegu kolmeks aastakümneks – aastaiks 1980–2009 – juhtima rahvusbibliograafia koostamist praeguses Eesti Rahvusraamatukogus, andis talle võimaluse teostada end kõige loomuomasemal viisil.
​
Sõjaeelses Eesti Vabariigis ilmunud emakeelse kirjasõna registreerimine oli otsekui oma riigi taasleidmine. Selle töö viljaks on Anne Ainzi koostatud aastail 1918–1940 ilmunud eestikeelse raamatu neljaköiteline bibliograafia (2012–2013). Hävitatud ja kadunud raamatute jälgi otsides valmis tema juhendamisel ka bibliograafia Saksa okupatsiooni aegsest Eesti raamatust (1997). Veelgi vahetumaid sõnumeid kadunud Eestist leidis Anne nende aastate ajakirjandusest. Eesti Vabariigis ilmunud ajakirjandusartiklite analüütilise bibliografeerimise eesmärgiks oli selle ainese kättesaadavaks tegemine uurijaile. Annele endale pakkusid need eelkõige pelgupaika nõukogude tegelikkuse eest. Rahvusraamatukogus säilitatavad Eesti ajakirjanduse süstemaatilised ja tähestikulised kartoteegid on asendamatuks abivahendiks kõigile Eesti lähiajalooga tegelevatele humanitaaridele. Vähemalt neile, kes need musta värvi kartoteegikastide read üles leida oskavad.
​
Kuid Anne ei kirjelda üksnes teiste loodud kirjasõna, vaid on ka ise pühendunud artiklite kirjutamisele ja raamatute koostamisele ning toimetamisele. Tema hoolika pilgu all on valminud mitugi Eesti Rahvusraamatukogu väljaannet.
​
Rahvusraamatukogust lahkumisega Anne Ainzi töö bibliograafina ja toimetajana ei lõppenud. Kaheköitelise bibliograafia „Eesti raamat välismaal 1944–2010“ (2017) toimetamine nõudis nii erialast asjatundlikkust ja avarat silmaringi kui ka täpsust, hoolikust ja kriitilist meelt. Omadusi, millega võiks kirjeldada ideaalset raamatukoguhoidjat – kes Anne Ainz ju ongi.