Krista Talvi kuulub põlvkonda, kes pidi oma parimatel tööaastatel, tänapäevases mõttes karjääri tegemise ajal, kõndima ajalooköiel, kui kasutada ilukirjanduslikku kujundit. Kuid õhkõrn tulevikulootus aitas mitmel põlvkonnal elada üle rasked ajad, süveneda valitud erialasse ja tegutseda seal võimaluste ja talutavuse piires, mõnikord ka neid piire ületades.

​

Ent ülepea, mida me oskame teise inimese kohta mõistlikku ja olulist öelda, isegi kui ollakse aastakümneid üksmeeles Eesti kultuuri teeninud. Kolleegiks olemine ja üksteise mõistmine on tegelikult peen kunst. Krista valdab suhtlemiskultuuri, oskab doseerida pinget, rasketele otsustele või ka ütlemistele kaalutletult ning taktikaliselt läheneda. Aastal 1978, mil Krista Fr. R. Kreutzwaldi nimelises Eesti NSV Riiklikus Raamatukogus tööle asus, puudus meil sõnavabadus, isegi lugemisvabadus – kirjanduse vaba valiku mõttes! Pärast Eesti taasiseseisvumist tuli peaaegu kõiges ümber õppida, varuda teisenenud teadmistepagas, ennekõike aga leida endas jõudu uut tarkust teistega jagada, sedapuhku eelkõige rahvaraamatukogudega. Krista tuli küllalt radikaalsete uuendustega suurepäraselt toime, kuivõrd ta jäi seesmiselt mõjutamata, ma muidugi ei tea.

​

Ja kui meie kõigi harjumuspärane maailmapilt kardinaalselt muutus, leidis Krista oma niši – (kutse)koolituse – ja jäi sellele valikule truuks. Sarnase tööga tegeles ta ju oma ametis algusest peale, küllap see oligi Krista n-ö pärisosa. Mine tea, ehk leidis sealt romantikatki, miski peab ju hoidma erialas kinni. Igatahes tema lojaalsus Eesti Rahvusraamatukogule ja oma ametile väärivad tänusõnu. Kas inimene neid alati saab, on tunnetuse küsimus. Kasutagem siinkohal vanasõna: töö kiidab tegijat! Jah, aeg esitab mõnikord ränki nõudmisi, aga eks aeg hindab ka meie tulemusi, ja Krista töö jälg kuulub raamatukogunduse ajalukku. Mitte niivõrd raamatukogule kui konkreetsele üksusele, kui just Eesti raamatukogundusele tervikuna on ta pühendanud oma oskused ja energia.

​

Muretus ei kuulu Krista isikuomaduste hulka, ikka täpsus, korrektsus, teatav maksimalismgi tegemistes. Ta ei jälginud kella, et nüüd on aeg töö kõrvale heita ja minna, nagu paljudel inimestel kombeks. Krista on alati tunnetanud päris hästi aja soove, osanud maailmavaateliselt kohaneda, kuigi ikka ja jälle on tulnud ka kompromisse teha ja see on kindlasti tema tugev külg. Kompromissid kuuluvad ju üleüldise hea läbisaamise juurde. Teiste arvamuse kuulamise ja enda oskuste-teadmiste ning eesmärkide taktitundelise ja aruka tutvustamise komponentidena käitumiskultuuri elementide hulka. Igal juhul on Krista suutnud pikkadel raamatukogundusele pühendatud aastatel saadud kogemusi hästi kasutada, suutnud ükskõik kui keerulises olukorras, mis kuulub ju normaalse töö juurde, ette võetud asju organiseerida, olukordi lahendada. Vahel lausa filigraanselt. Suutnud kõikide raamatukoguhoidjatega suurepäraselt läbi saada, ja see pole sugugi tühiasi. Hea kasvatus pole üheski ametis üleliigne, paraku eriti tihti sellele ei mõelda. Samas on ta säilitanud suveräänse vabaduse öelda välja ka karmilt ning otsekoheselt, mida mõtleb – see näitab ju isiksuse tugevat vaimset seisundit.

​

Kristal avanes võimalus kogeda aja liikumist paljudest teistest kolleegidest ehk enamgi, kui ta valiti Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu taasasutajaliikmena ühingu esimeheks aastatel 1998– 2004 ja jätkas aseesimehena 2004–2006. Seegi amet eeldab sõnaoskust, veenmisvõimet, motiveerimistahet ning soovi oma kolleegide eest ja nende nimel tegutseda. Kuigi ühiskond ei pea alati raamatukogusid atraktiivseteks ning suursugusteks, suudavad parimad meie hulgast raamatukoguhoidja auväärset ametit esile tõsta, ja Krista on oma pühendunud tegevusega seda kinnitanud.

​

Maire Liivamets