Koidu Kann on põline setumaalane, sündinud toonases Mäe vallas Toomasmäe külas. Pärast Räpina keskkooli lõpetamist (1955) läks neiu kodunt kaugele – õppima Tallinna Kultuurharidusala Kooli. Õnneks ei ahvatlenud pealinn diplomeeritud noort raamatukoguhoidjat kuigivõrd ja kohe pärast lõpetamist (1957) tuli ta kodukanti tagasi. Temast sai rohkem kui pooleks sajandiks siinse rahva vaimuelu edendaja. Algul töötas ta kaks aastat Võru- ja Setumaa piiril Võõpsu raamatukogu juhatajana. Aastad 1959–1964 möödusid koduküla Toomasmäe raamatukogus. 1967. aastal algas 44 aastat kestnud tööaeg Mikitamäe raamatukogus.
​
Koidu Kann on olnud väga põhjalik ja süvenemisvõimeline raamatukoguhoidja. Ikka selline, kes tahab jõuda asja tuumani ning soovib, et see tuum ikka olemas oleks – raamatutes, koolituspäevade ettekannetes ja mujalgi. Koidu kutsus külla palju loomeinimesi, nii lastele kui ka suurtele mõeldes. Head koostööd tegi ta Mikitamäe põhikooliga, osaledes näiteks aastaid seto muinasjutupäeva korraldamises. Raamatukogu ainelised tingimused olid aastate jooksul kord halvemad, kord paremad. Mikitamäe raamatukogu oli üks esimesi Põlvamaal, mille ruumiolud 1990. aastatel tunduvalt paranesid:1994. aastal kolis raamatukogu uutesse ilusatesse ruumidesse Mikitamäe vallamajas.
​
Koidu on olemuselt liider. Tema arvamusel oli Põlvamaa raamatukoguhoidjate hulgas alati kaalu. „Tark ja tasakaalukas, sügava intellektiga inimene!“ on kolleegid Koidut iseloomustanud. Ja niimoodi arvab ka kodukandi rahvas. Aastatel 2002–2009 osales Koidu Kann kohalikus poliitikas, sellest kolme aasta vältel (2004–2007) kandis Mikitamäe vallavolikogu aseesimehena ning eelarve- ja majanduskomisjoni esimehena väga suurt vastutust. Vallaasjadesse suhtus Koidu samuti väga tõsiselt. Muidugi ei ole poliitikas olla lihtne ja nii hingas Koidu kergendatult, kui ta enam volikokku ei kuulunud. Võitlusvaimu jätkus tal sellest hoolimata. Kord arvasid mõned kohalikud võimukandjad, et valla ainuke raamatukogu võiks olla lahti poole vähem aega. Koidu ja rühm edumeelseid vallaelanikke, esirinnas toonane noor ajakirjanik Igor Taro, asusid tegutsema ja nii sai Koidu teatada: „Me võitsime selle võitluse!“ Raamatukogu jäi avatuks täisajaga.
​
Koidu Kann lahkus raamatukogutöölt 2011. aasta suvel. Samal aastal pälvis ta Eesti Kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupi elutööpreemia. Tema tööaastate hulk on aukartust äratav. Mitte ühtegi neist aastatest ei võtnud Koidu hinnaalandusega. Ka siis, kui tööaastaid juba päris palju kokku tuli, nentisid kolleegid: „Koidu Kann ei jää mitte millegi poolest alla endast kakskümmend-kolmkümmend aastat noorematele!“
​
Külli Ots