Ühtekokku 43 aastat (1921–1964) sidus Linda Laod ülikooliga töö Toome raamatukogus. 1944. aasta sügisel oli ta raamatukogu varadega sõjapaos. Vabaduse ja eluga riskides osales ta hinnaliste kogude varjule toimetamises, et takistada nende Saksamaale viimist.
​
Linda Lao (Metslang) sündis Tartus. 1915. aastal lõpetas ta Tartu A. S. Puškini nimelise Tütarlaste Gümnaasiumi. 1917. aastal immatrikuleeriti Linda Tartu ülikooli üliõpilaseks, erialaks üldajalugu ja klassikaline filoloogia. Keiserlikul Venemaal said naised alles 1915. aastal õiguse astuda ülikooli, 1917. aastal hakati neid ametlikult immatrikuleerima. Saksa okupatsiooni tõttu õpingud katkesid, 31. mail 1918 lõpetas Keiserlik Tartu Ülikool ametlikult tegevuse. 1919. aastal astus Linda Lao uuesti rahvusülikoolina tegevuse taastanud Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, kuid majandusraskuste tõttu venis stuudiumi lõpetamine 1938. aastani.
​
1921. aastal asus Linda Lao tööle ülikooli raamatukogu ajutise ametnikuna, alles pärast bibliograafiaeksami sooritamist 1929. aastal kinnitati ta koosseisulise kantseleiametniku kohale. Tema tööülesandeks oli erandlikult eestikeelse kirjanduse kataloogimine – raamatukogu määruste ehk põhikirja järgi oli kataloogitöö assistentide ülesanne.
​
Põhitöö kõrvalt koostas ja toimetas Linda Lao jooksvat rahvusbibliograafiat „Eesti raamatute üldnimestik“ (1924–1939). Kuna nimestikku koostati sundeksemplari põhjal, oli tema ülesandeks ka saamata jäänud väljaannete sissenõudmine politseivõimudelt, kirjastajatelt ja trükikodadelt. Eesti kirjandusloos on Linda Lao end jäädvustanud kreeka heksameetrilise luule tõlkijana Tadeusz ZieliÅ„ski koostatud kirjandusajaloos „Vana-kreeka kirjandus“ I–II (1926–1927).
​
Sõjajärgsete aastakümnete rõhuvas õhustikus oli Linda Lao eestiaegsete akadeemiliste traditsioonide ning vaimsuse kandja. 1950. aastal seisis ta jõuliselt eestikeelse kirjanduse kogu ja Estica kogu ümberkorraldamise vastu nõukogude raamatukogunduse praktika kohaselt.
​
1947. aastal autasustati Linda Laod raamatukogu varade päästmise eest medaliga „Vapra töö eest Suures Isamaasõjas 1941–1945“ ning ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga. 1952. aastal sai ta ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirja hea töö eest Tartu ülikooli ja raamatukogu 150. aastapäeva puhul.