Mitmekügselt andekas Mall Jürma (sünd Alma Elisabeth Kuusik) valis raamatukogutöö isiklikel põhjustel. Kord valitud erialale pühendus ta aga kogu hinge ja südamega. Tartu ülikoolis õppis Jürma põhiainetena germaani filoloogiat ning kunsti ja kirjanduse ajalugu, rakendades oma teadmisi õpingute ajal Tartu ülikooli raamatukogus töötades. Töö raamatukogus andis talle lisaeriala, millest pärast magistritöö kaitsmist sai pooleteisekümneks aastaks tema põhitegevus. Kunstiajalugu köitis teda küll rohkem, kuid sellele pühendumine viinuks ta eemale armastatud abikaasast ja Eestist.

​

Jürma ei piirdunud igapäevatööga Tallinna keskraamatukogus, vaid osales raamatukoguhoidjate ühingu aktiivse liikmena ka raamatukogunduse edendamises ning kirjutas erialaseid artikleid. Mall Jürma eruditsioon, peen maitse ja isiksuse sära avaldusid tema sulest pärit kirjandusülevaadetes ja -arvustustes ning kirjanduse ja kunsti teemadel peetud ettekannetes, ingliskeelsete poliitikaartiklite tõlkimises väljendus tema tundlik meel ühiskonnas toimuva suhtes.

​

Kummatigi viis just sügav kiindumus eesti kultuurisse Mall Jürma kodumaalt kaugele. Raamatukogude laastamine nõukogude võimu esimesel aastal oli ängistav. Järgnenud Saksa okupatsiooni ajal korraldas Jürma haridusdirektooriumi avalike raamatukogude inspektorina Eesti raamatukogudele tekitatud kahjude korvamist. Koguti raamatuannetusi kõige rohkem kannatanud raamatukogude jaoks ning anti välja Eesti Vabariigis ilmunud raamatute kordustrükke. Avalikud raamatukogud said igast ilmunud raamatust tasuta eksemplari.

​

Nõukogude vallutajate taastulek ei jätnud vähimatki ellujäämislootust ei raamatutele ega Mall Jürmale. „Mina hindan vabadust üle kõige, üle rahade ja kõige muu ... Olen Eesti patrioot ja võitlen Eesti iseseisvuse ja õiguste eest, kas see tuleb, on iseasi,“ on ta kirjutanud. Eesti riigi vabastamise eest seismine ja eesti kultuuri järjepidevuse hoidmine paguluses kujuneski tema võõrsil elatud elu põhisisuks. Kirjanduskriitikuna kandis ta hoolt eesti kirjanduse tutvustamise, toimetajana uute väljaannete üllitamise eest. Ajakirjaniku ja ühiskonnategelasena juhtis ta järjepidevalt Ameerika Ühendriikide kodanike ja valitsuse tähelepanu oma okupeeritud sünnimaa olukorrale ning koostas poliitilisi memorandumeid. Oma mõtteis ja hinges ei lahkunud ta siit kunagi.