top of page

Ingrid Loosme

14. juuni 1925 – 8. veebr 2010

Loosme, Ingrid.jpg

Ingrid Loosme on oma nime põlistanud eelkõige Eesti raamatuloo ning Tartu 19. sajandi keskpaiga ja teise poole trükitegevuse uurijana. Tema elutööks oli korraldada Tartu ülikooli raamatukogu käsikirjade ja harulduste raamatute osakonnas isiku- ja asutusearhiive. Ta tundis nii käsikirju kui ka eesti raamatut, nii ülikooli kui ka selle raamatukogu ajalugu.

Ingrid Loosme (1936. aastani Lossmann) sündis Pärnus. Tema haridustee algas kodulinnas, kus ta lõpetas 1944. aastal Pärnu II gümnaasiumi. Järgnesid õpingud Tartu ülikoolis inglise filoloogia erialal, lisaerialaks raamatukogundus ja bibliograafia. Pärast lõpetamist 1949. aastal sai Ingrid Loosme töökoha ülikooli raamatukogus, kus olid käsil suured ümberkorraldused ning nõukogude ajal raamatukogundust õppinud inimesed oodatud.

Aastatel 1949–1957 juhatas Ingrid Loosme kojulaenutussektorit, põhitöö kõrvalt luges ta aastatel 1954–1957 õppeülesande täitjana raamatukogunduse eriala üliõpilastele ainekursust „Raamatukogude fondid“. Stuudiumi ja hiljem raamatukogus töötamise ajal tärganud huvi Eesti raamatuloo vastu võimaldas süvitsi rahuldada aspirantuur keele ja kirjanduse instituudi juures aastatel 1957–1960. Kandidaadiväitekirja teemaks valis Ingrid Loosme kirjastustegevuse eesti rahvusliku ärkamise ajal 1860.–1880. aastatel. Igati loomulik oli, et pärast aspirantuuri asus ta tööle teadurina kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogus, kus uurimistööks vajalikud algallikad kõige paremini saadaval.

1964. aastal naasis Ingrid Loosme TÜ raamatukokku, seekord komplekteerimisosakonna juhatajaks. 1966. aastast kuni pensioneerumiseni 1998. aastal töötas ta käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas, mis tema uurijanatuuri ja teadmistega paremini sobis. Arhiivifondide korrastamisel oli Ingrid Loosme sageli ka neis sisalduvate materjalide esmauurija ning publitseerija trükisõnas.

Eesti raamatu ajalugu käsitlevate uurimuste eest tunnustati Ingrid Loosmet 1985. aastal kultuuriministeeriumi eripreemiaga. Koos Mare Rannaga pälvis ta 1993. aastal Friedrich Puksoo auhinna uurimuse „Georg Friedrich Parroti ja Karl Morgensterni kirjavahetus 1802–1803“ (1992) eest.

bottom of page