Mihkel Reiali panus raamatukogude automatiseerimisse ja innovatsiooni ning raamatukogude koostöö edendamisse selles vallas on olnud hindamatu. Suurepärase ja tunnustatud ideede genereerija ning meeskonna kooshoidjana juhtis ta seda tegevust nii rahvusraamatukogus kui ka Eestis laiemalt.

​

Mihkel Reial oli esimene infotehnoloogia hariduse ja kogemusega töötaja Eesti raamatukogudes. Ta lõpetas Tallinna Polütehnilise Instituudi (praegune Tallinna Tehnikaülikool) infotöötluse organiseerimise erialal ning töötas seejärel 14 aastat Eesti kergetööstuses infosüsteemide projekteerimise, programmeerimise ja rakenduste juurutamise valdkonnas. 1983. aastal kutsuti ta tööle Eesti Rahvusraamatukogusse (siis veel F. R. Kreutzwaldi nimeline Eesti NSV Riiklik Raamatukogu) tehnoloogiajuhi ametikohale eesmärgiga korraldada uute tehniliste lahenduste rakendamist raamatukogu uues ehitatavas hoones. Tehnoloogiadirektori ametikohal töötas Mihkel 31 aastat.

​

Kuni rahvusraamatukogu uue hoone valmimiseni 1993. aastal tegeles Mihkel Reial põhiliselt raamatukogu tehnoloogilist seadmete ja inventari hankimise ning paigaldamise korraldusega. Kuna peamiselt nõukogude aja projektide ja standardite järgi ebakvaliteetselt valmistatud seadmed ei vastanud raamatukogu vajadustele, tuli aastaid pärast maja valmimist tegeleda nende asendamise ning uute tehniliste lahenduste leidmise ja rakendamisega – kõne all on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendid ja rakendused, sidesüsteemid, teavikute köitmise ja restaureerimise vahendid, digiteerimisseadmed, kopeerimis- ja paljundusseadmed jms.

​

Otsustavaks perioodiks raamatukogude automatiseerimises olid 1990. aastad. Koostöös Helsingi ülikooli raamatukogu direktori Esko Häkliga pani Mihkel Reial 1992. aastal käima Eesti ajalehtede mikrofilmimise süsteemi, paar aastat hiljem kaartkataloogide konverteerimise elektroonilisse keskkonda.

​

1992. aastal käivitas Mihkel Reial Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu juures Eesti raamatukogude automatiseerimise töögrupi, et välja töötada nõuded ja lahendused Eesti raamatukogude ühtsele infosüsteemile. Sellest kasvas 1996. aastaks välja Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsium (ELNET), mida Mihkel juhtis selle asutamisest alates 15 aastat. Siia aega jääb nii konsortsiumi asutamine, ühise infosüsteemi valik ja juurutamine, edasiste strateegiliste arengukavade koostamine kui ka kogu sellele tegevusele rahastuse leidmine. Tähtis oli ka tema osa Eesti esimese avaliku internetipunkti avamises rahvusraamatukogu hoones 1997. aastal.

​

2000. aastatel oli Mihkel Reiali tegevusfookuses põhiliselt digiteerimine, selle probleemid ja lahendused. Peale digiteerimise väljaarendamise rahvusraamatukogus oli Mihkel tegev ka kultuuriministeeriumi digitaalse kultuuripärandi säilitamise nõukogus, olles selle aseesimees ja riikliku kultuuripärandi digitaalse säilitamise strateegia üks autoreid.

​

Mihkel Reial oli ka aktiivne raamatukogude automatiseerimise ideede ja oskusteabe levitaja. Ta esines konverentsidel ja seminaridel nii Eestis kui ka väljaspool ning kirjutas artikleid raamatukogude infosüsteemide arendustest Eestis.