top of page

Salme Tuulik

24. dets 1925 – 31. jaan 2015

Tuulik, Salme.jpg

Salme Tuulik oli elupõline Abruka raamatukoguhoidja, kes tegi seda tööd suure südamesoojuse ja armastusega raamatute vastu ligi 60 aastat. Salme ise on öelnud: „Koolimajas sündinud ja kasvanud, sain ma raamatupisiku just sealt ja vanematel tuli mind vahel väevõimuga raamatukapi uste vahelt eemale vedada.“

Salme sündis Harjumaal Kaberneeme rannakülas. Koos vanematega asuti 1935. aastal elama Saaremaale, 1936. aastal Abruka saarele. Õpetajaameti tõttu suunati isa tööle veel Tornimäele, Taritusse, Sõrve. 1944. aasta sügisel küüditati pere koos paljude teiste sõrulastega Saksamaale. Pärast sõda jõuti jälle Abrukale tagasi. 1946. aastal sai Salmest Abruka raamatukoguhoidja.

Abruklased ütlevad, et Salme juurde raamatukokku oli alati hea minna, võis lihtsalt juttu ajada ning ilmaasju arutada. Palju lugenud inimesena oskas ta alati soovitada head raamatut. Kolhooside loomine andis Salmele lisaks veel tööd kolhoosi Murdlaine, hiljem kolhoosi Saare Kalur raamatupidajana. Kolhooside liitmisel avas Salme nii Vättal, Kingissepas kui ka Nasval raamatute välilaenutuspunktid.

Meri hoidis Salmet. Ta tundis, armastas ja tunnetas merd – ei peljanud nooremana paadiga merele minna mis tahes ilmaga. Ühel talvel kukkus Salme Abrukalt tulles Roomassaare all Soome kelguga läbi jää. Pool tundi jääpraos jäises vees, aga saare naisele jäi hing sisse. See oli ju kodune meri: „Mesmoodi ma siis vaju, kui pole linnas käinudki…“

Salme pidas paarkümmend aastat külavanema ametit ja oli Abruka saare kultuurielu hing. Ta õpetas näitemänge, Salme eestvedamisel loodi meesansambel, kellele ta kirjutas laulu „Abruka valss“ (nii sõnad kui viisi). Seda laulu teavad ja oskavad vist kõik eestlased. Abrukal on sellest saanud omamoodi saare hümn.

Ja luuletusi meeldis Salmele kirjutada. Neid avaldati kunagi ajalehes Noorte Hääl ja kirjanduslikus almanahhis „Kivine kodu“ (1962). Salme luuletused on ikka sellest, mis kõige südamelähedasem ja kallim – tema saar, selle loodus ja meri. Abruka saar ja Abruka inimesed olid Salme elu.

Luuletuses „Oled sina see?“ on ta kirjutanud:

Kas ei tea sa,

kuis on mulle kallid

merelained, rannakivid hallid,

kogu meie tillukene saar…

bottom of page