top of page

Laine Nilbe

14. apr 1924 – 4. sept 1991

Nilbe, Laine.jpg

Öeldakse, et igast inimesest jääb jälg sinna, kus ta on elanud ja midagi korda saatnud. Laine Nilbe on jätnud sügava jälje Kiidjärve kultuuriellu, töötades aastatel 1957 –1991 Kiidjärve raamatukogu juhatajana.

Laine Nilbe (aastani 1953 Mägi) sündis Tartumaal Ahja vallas Mõtskülas. Ta töötas aastatel 1944–1945 Vastse-Kuuste valla asjaajajana, 1945–1957 Vastse-Kuuste raamatukogu ning 1957–1991 Kiidjärve raamatukogu juhatajana.

Laine oli kultuuri- ja vaimuinimene, ta oli tark naine, kellega kõik said oma rõõme ja muresid jagada, kartmata, et need välja räägitakse. Ta oskas rahvaga suhelda ja tänu sellele külarahvast koos hoida. Alati oli tal varuks hea nõu ja naeratus. Ja eks tänapäevani ole raamatukoguhoidja üks rolle lugejate ärakuulamine ja hea sõnaga lohutamine.

Laine Nilbe oli tõeline maa sool. Tema eestvedamisel toimis Kiidjärve kultuurielu: õpiti näidendeid, lauldi nais- ja meesansamblis ning segakooris, käidi ekskursioonidel kirjanduslikes paikades, sageli arutleti populaarsete raamatute üle, korraldati luule- ja kirjandusõhtuid, naistepäeva- ja nääripidusid, muinasjutuõhtuid ja karnevale lastele. Populaarsed olid laste luulepõimikud ning raamatusõprade ring. Raamatukogul oli tihe koostöö Kiidjärve algkooliga, kus toimusidki suuremad üritused. Väga väärtuslikud on Laine koostatud raamatukogu kroonikad.

Kiidjärve näitering oli tõeliselt kuulus, aastatel 1960–1971 lavastati kümme näidendit: „Rõõm tänasest päevast“, „Kosjakased“, „Vargamäe“, „Parvepoisid“, „Pisuhänd“, „Härra Punttila ja tema sulane Matti“, „Kõrboja peremees“, „Enne kukke ja koitu“, „Püve talus“ ja „Nõmmekingsepad“. Kui esimese kahe lavastajaks oli algkooli juhataja Heili Massakas, siis järgmistel vanemuislane, Eesti NSV teeneline kunstnik Aleksander Mälton, kellel oli suvekodu Kiidjärvel. Lavastaja paremaks käeks oli Laine, kes aitas leida tegelasi, lahendas majandusküsimusi, hoolitses, et dekoratsioonid oleksid korras ja kogu tegevus sujuks. Näiteringirahvas iseloomustas Lainet kui tublit ja töökat inimest, kes sai kõigiga hästi läbi ja oli külas armastatud.

Laine laulis aastakümneid Vastse-Kuuste segakooris, kus ta oli hinnatud alt kauni maheda tämbri ja väga hea viisipidamisega. Laine tütar Sirje meenutab: „Oma lapsepõlvest mäletan ema kogu aeg midagi korraldamas – kirjandusüritusi, ekskursioone, näidendiproove, külapidusid. Või siis oli tarvis minna kooriproovi, esinema, laulupeole …“

Lõpuks mõned mõtted Laine Nilbelt, mis on päevakohased ka tänapäeval:

„Raamatukogu olgu koht, kuhu iga inimene meelsasti sisse astub. Ja seda ta teeb siis, kui temasse sõbralikult, abipakkuvalt suhtutakse, kui ümberringi on kõik korras ja puhas.“

„Kiidjärvel on hästi toredad inimesed: lugemishimulised ja hakkajad. Rõõmustab, et viimasel ajal loetakse rohkem kui varem. Pühapäeval peab raamatukogu tingimata avatud olema, siis käib siin vaat et kõige rohkem rahvast.“

 „See ei ole lihtne töö, iseenesest ei tule midagi. Ja rahulolutunnet, et nüüd on kõik tehtud, ei ole iial. Tööpuudust ja igavust pole tunda saanud.“

bottom of page