Helene Therese Johani (neiuna Monstrum ~ Mundström, 1925–33 Mugasto) jaoks oli raamatukogu väljapääsuteeks kitsastest oludest. Juba gümnaasiumi ajal teenis ta Rakvere Hariduse Seltsi raamatukogu juhatajana. Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna lõpetamise järel 1931. aastal töötas ta raamatukoguhoidjana Tartu Linna Keskraamatukogus. Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu aktiivse liikmena esines ta sel ajal loengute, sõnavõttude ja kirjutistega. Tema raamatukogunduslik tähelend algas aga alles punavägede Eestisse jõudmisega. Eesti NSV Riikliku Raamatukogu direktorina keskendus ta kogu jõu ja energiaga nõukogulike põhimõtete juurutamisele Eesti raamatukogunduses, puhastades seda nii okupatsioonivõimule vastuvõetamatutest ideedest kui ka kirjandusest.
​
Eesti raamatukogunduses põlistas Johani end aga hoopis pedagoogina. Tema võimekus õppejõuna avaldus juba sõjajärgsel ajal Tartu Riiklikus Ülikoolis ajaloo-keeleteaduskonna üliõpilastele lisaerialana raamatukogundust õpetades. 1965. aastal sai Johanist Tallinna Pedagoogilisse Instituuti üle toodud raamatukogundusõppe kujundaja. Kateedri juhatajana vormis ta selle eriala õpetamise oma näo järgi, mis säilis kaua pärast tema pensioneerumist. Õpilaste lugupidamine ja neisse juurutatud arusaamade püsivus on kindlaim tunnistus tema pedagoogitalendist. Armastatud õpilastes ei pidanud kõrge eani elanud ja Eesti taasiseseisvumist kogenud Johani pettuma.