Eesti bibliograafias ja raamatuteaduses on Ene-Lille Jaanson jäädvustanud end Tartu trükinduse ajaloo uurijana.

​

Ene-Lille Jaanson (neiuna Kitsing) sündis Tartus, kuid tema koolitee algas Siberis, kuhu pere 1941. aasta juunis küüditati. Teismelise tüdrukuna põgenes ta koos viie kaaslasega 1948. aastal tagasi Eestisse. Siin jätkas ta õpinguid Tartu 3. keskkoolis, mille lõpetas 1952. aastal. Koolipõlves tegeles Ene-Lille aktiivselt spordiga (kergejõustik, jalgrattasport, pallimängud). Kõrgharidust asus ta taotlema Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonnas, sest teiste teaduskondade uksed olid talle veel suletud. Ülikoolipäevil sai alguse tema edukas korvpallurikarjäär, mida kroonisid NSV Liidu koondise liikmena saadud ülemaailmsete noorsoomängude võitja (1957) ning maailmameistri (1959) tiitlid. Pärast ülikooli lõpetamist (1956) töötas ta spordiseltsi Kalev kesknõukogu instruktorina, treenerina Tartu laste ja noorte spordikoolis, saksa keele õpetajana Tartu 3. keskkoolis ja Tartu 5. keskkoolis (1963–1969).

​

Pere kõrvalt õppides omandas Ene-Lille Jaanson teisegi kõrghariduse – saksa filoloogia erialal 1967. aastal.

​

1969. aasta sügisel sai Ene-Lille Jaansonist Tartu ülikooli raamatukogu reserv-vahetusfondi osakonna raamatukoguhoidja, mõne aasta pärast juhataja. 1982. aastast kuni pensionile siirdumiseni 2001. aastal töötas ta käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas, kus vajati estica-baltica trükise asjatundjat ja kus igapäevane töö eeldas uurijanatuuri. Viimase tunnistuseks on tema arvukad ettekanded ja artiklid Tartu ülikooli raamatukogu eksliibriste ja omanikumärkidega raamatutest, baltisaksa noodivarast, kaardikogu ajaloost ning selles leiduvatest vanematest Eesti- ja Liivimaa kaartidest, aga ka Eesti teadus- ja kultuuriloo seisukohast olulistest isikutest Johann Friedrich von Reckest, Karl Ernst von Baerist ning Otto Freymuthist.

​

Olulise panuse meie rahvusbibliograafiasse on andnud Ene-Lille Jaansoni uurimused „Michael Gerhard Grenziuse trüki- ja kirjastustoodang 1786–1818“ (1985) ja „Tartu ülikooli trükikoda 1632–1710. Ajalugu ja trükiste bibliograafia“ (2000). Arhiiviallikatele tuginedes põhjendas ta argumenteeritult, et Eesti trükinduse ajalugu algab mitte aastaga 1631, vaid 1632, mil Tartu ülikooli trükikojast ilmus esimene väljaanne. Bibliograafia koostamise käigus kogutud koopiakogu on oluline allikabaas Eesti varase uusaja teadus- ja kultuuriloo uurijatele, selle põhjal on valminud rohkem kui üks magistri- ja doktoriväitekiri. Uurimus „Tartu ülikooli trükikoda 1632–1710“ pälvis Tartu Raefondi preemia (2001), bibliograafia auhinna (2002) ning Friedrich Puksoo auhinna (2003). Ene-Lille Jaansoni viimaseks publikatsiooniks jäi uurimus Tartu ülikooli trükkalist Johann Christian Schünmannist, mis ilmus kogumikus „Tartu Ülikooli Raamatukogu aastaraamat 2006–2009“.