Laine Pärloja töötas palju aastaid Eesti Rahvusraamatukogu eelkäija, Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Eesti NSV Riikliku Raamatukogu komplekteerimisosakonna juhatajana. Tema elu tähtsündmuseks sai 19. sajandil tegutsenud Metsiku Õppija Seltsi laenuraamatukogu leidmine Lääne-Virumaalt.
Laine Pärloja sündis Tallinnas ja õppis aastatel 1933–1944 Anna Tõrvand-Tellmanni inglise kolledžis. Huvi raamatute vastu viis ta pärast kooli lõpetamist tööle Toompea lossis asunud Eesti Keskarhiivi, mille koosseisu Saksa okupatsiooni ajal kuulus ka Riigiraamatukogu. Sama aasta sügisel astus Laine Pärloja Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda, mille lõpetas 1949. aastal filoloog-bibliograafina. Diplomeeritud bibliograafina leidis ta töökoha samas raamatukogus, kus tema tööelu algas, kuid nüüd juba uues hoones – rüütelkonna majas Toomkiriku kõrval. Ajal, mil raamatute hävitamine Eestis oli saavutanud haripunkti, alustas Laine Pärloja tööd peamiselt raamatukogu fondide täiendamise alal.
Laine Pärloja töötas raamatukogus, mis tema ajal kandis nimesid ENSV Riiklik Avalik Raamatukogu ja Fr. R. Kreutzwaldi nim ENSV Riiklik Raamatukogu, peaaegu 30 aastat (1949–1978), neist 20 aastat oli ta komplekteerimisosakonna juhataja. Mälestustes kirjutab ta, et see oli tema elus tõeliselt huvitav, lausa põnev arenemise ja õppimise aeg. Arendavalt mõjus töö osakonna juurde loodud nn ostukomisjonis, mille tööst võtsid nõunikena osa sellised oma ala spetsialistid nagu Hans Treumann, Voldemar Miller, Oskar Kuningas, Villu Toots, Villem Raam, Jüri Hain ja mitmed teised.
1960. aastate alguses alustati väärtkirjanduse kogumisretki Eesti eri paikadesse, mille tulemusel osteti osaliselt või tervikuna mitmed erakogud. Neist nn raamatuekspeditsioonidest võttis osa ka Laine Pärloja. 1966. aastal toimus retk Lääne-Virumaale tollal piiritsoonis asunud küladesse. Võsu–Rakvere maantee äärsest talust leiti raamatukogu, milles oli ligi kaks tuhat vana raamatut. Perekond Pruuli rohkem kui sajandi jooksul kogutud ja hoitud raamatukogu oli mitmekihiline. Umbes kolmandik raamatutest pärines aastatel 1872–1889 tegutsenud Metsiku Õppija Seltsi raamatukogust, ühest vanimast maarahva ühisalgatusest sündinud raamatukogust.
Metsiku Õppija Seltsi asutasid 2. veebruaril 1872 Metsiku koolimajja kogunenud kümmekond ümbruskonna – Metsiku, Vihula, Aaspere, Sagadi ja Karula küla – ärksamat meest, kelle seas oli nii talupoegi kui ka külaharitlasi. Metsiku Õppija Seltsi esmaülesandeks seati laenuraamatukogu pidamine. Seltsi presidendiks valiti Metsikust Aaviku talu peremees Danel Pruul (1840–1912), kellest saigi ürituse hing. Laenuraamatukogu 18 tegevusaasta jooksul osteti oletatavasti 678 raamatut, nende kuuluvust raamatukogule tähistas tempel „Eesti keele Raamatukogu Metsikus“. Seltsi tegevuse kohta on olemas protokollid kuni 1890. aastani, kuid juba 1889. aasta aruandes kirjutas Danel: „Aasta aruannet ei mõista mina enam teha, sest tegevust ei ole.“ Pärast seda jäi raamatukogu Pruulide perekonnale, kus teda endise hoolega täiendas Daneli vanem poeg Hans (1875–1948). Raamatukogu annab suurepärase ülevaate sellest, mida ärkamisaegne eesti talupoeg luges.
Peale raamatute oli kogus fotoalbumeid, dokumente ja pereliikmete käsikirju – päevikuid, kirjanduslikke katsetusi, rahvajuttude ja kõnede üleskirjutusi jpm. Hans Pruul pidas peaaegu terve elu päevaraamatuid, mis oma faktirohkusega annavad ülevaate ühest perest, kohalikust kultuurielust, noorte harrastustest, ilmast jms. Dokumendid pakuvad uurijatele uurimisainest veel paljudel teemadel.
1968. aastal osteti kogu Pruulide järglastelt Eesti Rahvusraamatukogu eelkäijale. Laine Pärloja pidas seda avastust „oma elu leiuks“. Ta kirjutas sellest 1969. aasta 4. aprilli ajalehes Sirp ja Vasar ning hiljem raamatus „Rukkilillesinised koolimütsid aegade keeristes. Raamat Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Erakolledži endiste õpilaste elusaatustest“ (2013).