Urve Saarmann on elupõline raamatukoguhoidja, kelle 50 tööaastat möödus ühes ja samas raamatukogus. Juhtides Saue valla-(küla-)raamatukogu alates 1957. aastast kuni 2007. aastani, jättis ta kogu valla kultuuriellu tugeva ja isikupärase jälje, sest kõik tähtis ja oluline sündis tema osavõtul ja tihti ka tema initsiatiivil.

​

Urve Saarmann, tollel ajal üks vähestest, kellel oli erialane haridus Tallinna Kultuurhariduskoolist, asus pärast kooli lõpetamist tööle Kanamale Saue külaraamatukogusse raamatukoguhoidjana. Nõukogude aeg jättis muidugi töödele ja tegemistele oma pitseri, aga ka siis oli võimalik mitmesuguste ürituste näol tuua inimeste elupaika kultuurilist meelelahutust, toetada külarahva omaalgatust, rajada tihe koostöövõrk kõigi organisatsioonidega ja kohaliku Jälgimäe kooliga, mida kõike Urve sisemisest vajadusest ka tegi. Rändraamatukogude rajamine tööbrigaadide ja farmide juurde, raamatute kojukanne taludesse oli siis tavapraktika, mida 21. sajandi raamatukogutöötajatel on raske ette kujutada.

​

Kolinud raamatukoguga 1975. aastal Laagrisse Saue näidissovhoosi keskuse hoonesse (kus Saue Vallaraamatukogu paikneb tänini), avanesid Urve anded veelgi rohkem. Võib julgelt öelda, et temast sai külaelu hing ja tema tegevus ulatus kaugele väljapoole raamatukogu seinu. Laste sünni pidulik registreerimine, juubilaride austamisõhtud, isade- ja emadepäeva tähistamine, naisteklubi rajamine – kõik see toimus tema stsenaariumi alusel. Raamatukogus leidsid toimumiskoha käsitöönäitused, kontserdid ja keelekursused, rääkimata rohkearvulistest kirjanduslikest ja lasteüritustest, millel oli palju laiem kui vaid kohalik kandepind. Urvele pakuti kohaliku klubi juhataja ametikohta, aga ta eelistas jääda truuks raamatukoguhoidja elukutsele. 2007. aastal tunnistati Urve Saarmann Harjumaa kultuurkapitali aastapreemia vääriliseks.

​

„Urve üritused olid hästi läbi mõeldud, kõik toimis nagu kellavärk,“ „Tal on võrratu huumorimeel, julgus ja oskus ka iseenda üle naerda“ – need on mõned arvamused kogukonna liikmetelt. Kõige selle juures oskab ta alati jääda väljapeetuks ja stiilselt väärikaks, tõeliseks daamiks selle sõna parimas tähenduses. „Salapära peab jääma,“ ütleb ta ise.

​

Lia Nirk