Kuni e-kataloogi ESTER valmimiseni olid raamatukogudes laual Hille Tamme koostatud masinakirjalised „Eesti raamatute üldnimestik 1940 . a. jaanuar – juuli“ (1975) ja „Eesti raamatute üldnimestik 1941–1944“ (1975). Esimese Eesti Vabariigi ajal ilmunud rahvusbibliograafia „Eesti raamatute üldnimestik“ jäi ju 1940. aastal Nõukogude okupatsiooni alguses seisma. Kuna üldnimestikes ei registreeritud sundeksemplari lünkade või trükiste mahu tõttu kõiki ilmunud trükiseid, pani Hille kirja täiendused (mis olid samuti abiks e-kataloogi ESTER koostamisel), koos Voldemar Milleriga kirjutati artikkel „Kui täielikult peegeldub eesti raamat „Eesti raamatute üldnimestikus“ ajakirjas Keel ja Kirjandus 1985, nr 6.

​

Hille pidi saama eesti keele ja kirjanduse õpetajaks, tema diplomitöö (1958) teemaks oli Marie Underi looduslüürika. Marie Underist ja tema loomingust sai Hille suur kiindumus kogu eluks. Õnnetuseks toimiti Underi loominguga kõige salakavalamal viisil: alates 1958. aastast oli see Nõukogude Eestis justkui lubatud, ent samal ajal olid Underi tähtsaimad luuletused ometigi keelatud. Kui Underi 100. sünnipäevast alates hakati Tallinnas tema sünnimaja ette Koidu ja Luise tänava nurgal (kunagine Alimanni 46) lilli viima, milles Hille osaline kui mitte algataja oli, siis ühel 1984. aasta ööl lõhuti Underi sünnimaja maha. Ettekäändeks naabruses asunud Marati tsehhi laiendamine. (Platsikene jäigi tühjaks.) Niisugune oli aeg, mis Hillele antud.

​

Tulnud 1959. aasta jõulude eel toonasesse Kreutzwaldi-nimelisse raamatukogusse, jäi ta sinna oma surmani. Hille mitmekülgsed huvid viisid ta kokku kultuuriülikooli liinis tegutsenud nn kõrvasügajate ringiga, mille eestvedajaks oli muusikateadlane Johannes Jürisson. Käidi matkamas kultuuriloolistes paikades, anti välja käsikirjalist ajakirja, peeti ettekandeõhtuid. Sealt leidis Hille Kask endale samade huvidega abikaasa Ants Tamme. Peatselt sündisid perre Villu ja Vesso. Selles peres olid tähtsad kirjandus, kunst, teater, kontserdid. Sõpruskonda kuulusid teiste hulgas Raul Kernumees, Oskar Kuningas abikaasa Kariniga, Elvi Pirk, Rumessenid, Mati Kiirend.

​

1968. aastal oli Hille asunud komplekteerima vana eestikeelset raamatut. See oli töö, mis teda tõeliselt huvitas. Vana tähendas toona trükist, mis oli ilmunud kuni nõukogude ajani. Raamatuid käidi korjamas maal ja väikelinnades, ligi pool muretsetust läks küll erifondi. Eesti raamatu jaoks ebasoodsal ajal oskas Hille osta ka erifondikuuluvusega trükistest nn x-templiga (s.o inventeerimata ja kataloogimata) teatmeteoseid osakondade käsikogudesse ja soetada erifondilegi varukogu, st ka seal oli eksemplare rohkem kui ametlikult lubatud. Sündisid juba nimetatud täiendused üldnimestikele. Sunnitud suhtlus KGB ja tsensuuriametnikega ei pannud Hillet küll kuidagi oma tõekspidamistest loobuma.

​

Veel 1980. aastatel käis Hille Leningradi „Saltõkovka“ katalooge läbi vaatamas, et leida raamatukogus puuduvaid trükiseid, millest telliti mikrofilmid. Käidi Viljandis, kus peale Eedo Jõesaare antikvariaadi oli Roland Abelil oma eramu ülemisel korrusel suur eestiaegsete raamatute kogu (Abelil oli 1930. aastatel Kanepis raamatukauplus ja kaubamaja).

​

Taastatud Eesti Vabariiki Hille Tamme enam ei näinud.