Mati Muru on olnud raamatukogunduse õpetamise alustala, Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu teenetepreemia laureaat 2001. aastast.

​

Mati oli Kunda poiss, seal ta sündis, kasvas ja käis koolis. Kõrgkooli filoloogiateadmisi omandas ta algul Tallinna Pedagoogilises Instituudis, kolmandast kursusest Tartu Riiklikus Ülikoolis. Kitsamal spetsialiseerumisel valis Mati raamatukogunduse ja bibliograafia ning pidas end Kaljo-Olev Veskimäe õpilaseks. Esimesed praktilised erialased kogemused sai ta töötades loogika ja psühholoogia kateedri laborandina psühholoogiaprofessor Konstantin Ramuli ja kateedri raamatukogu korraldamisel, eelkõige kataloogisüsteemi juurutamisel.

​

1963. aastal asus Mati tööle Hiiumaa Rajooniraamatukogu juhatajana. Väikese, neljaliikmelise töökollektiivi juhina tuli Matil kokku puutuda mitmesuguste töölõikudega ning teha koostööd isesuguste kooslustega. 1967. aastal Viljandisse kolimise üheks ajendiks oli sealse kultuurharidustöö kooli õpetaja Asta Joosti ettepanek tulla õpetajaks ning sama aasta sügisest hakkaski Mati tunniandjana tegutsema. Põhitöökoht oli tal 1969. aastani Viljandi Rajooniraamatukogus: algul laenutajana, seejärel metoodikuna.

​

Valmisid õppekomplektid üldisest raamatukogundusest, bibliograafiast, liigitamisest ja lugejateenindusest. Polnud mõtet kasutada üleliidulisi tagasihoidliku tasemega, tehnikumidele mõeldud õpikuid. Mati võttis suuna venekeelsetele kõrgkooliõpikutele, saades sealt teoreetilise aluse, millele lisas Eesti konteksti.

​

Mati ei jäänud 1980. aastate esimesel poolel lõpetajate pihta lennutatud kriitikanoolte suhtes ükskõikseks, vaid korraldas 1985. aastal üleriigilise uuringu, et teha kindlaks probleemide olemus. Selgus, et niivõrd lühike õppeaeg, 1 aasta ja 10 kuud, ei võimaldanudki professionaalsemat ettevalmistust. Jõuti arusaamisele, et õppeaeg võiks olla vähemalt kolm aastat. Selles suunas alustati tegevust, mida soosis 1980. aastate teisel poolel vabamaks muutunud ühiskondlik õhustik. Kõrghariduse tasemel õpetamisele võeti suund 1989. aastal.

​

Vabariigi valitsuse 1991. aasta 14. juuni määrusega reorganiseeriti Viljandi Kultuurikool rakenduskõrgkooliks Viljandi Kultuurikolledž. Tuli koostada uusi õppekavu ning laiendada õppejõudude ringi. Mati ise õpetas väga erinevaid õppeaineid, mida võib kokkuvõtvalt nimetada eriala tuumikteadmisteks. Tema loenguid iseloomustasid konkreetsus, informatiivsus ja seotus praktikaga. Raamatukogunduse kateedrit juhatas ta 1999. aastani. Pärast seda oli ta 2004. aastani põhikohaga lektor, 2008. aastani tunniandja. Mati tööaastatel lõpetas Viljandi kooli üle 1000 õppuri, kes on üleval hoidnud Eesti raamatukogundust, eriti maapiirkondades. Palju tööd tegi Mati selle nimel, et Viljandi haridus ei jääks tupikhariduseks ning õppuritel oleks võimalus avardada oma maailmapilti teiste riikide, eelkõige Soome raamatukogundusega tutvudes.

​

Matit teati kui kirglikku kalameest, see kirg tekkis juba poisieas. Kui alguses oli tähtis kalade suurus, kogus ning liigilisus, siis hiljem piisas naudinguks juba lihtsalt looduses olemisest. Mati muhedas huumoris oli kalamehejuttudel oma kindel koht.

​

Vaatamata saatuse nöögetele õnnestus Matil keerulistest olukordadest auga välja tulla. Teda iseloomustas tahe edasi liikuda, mitte alla jääda. Mati kulgemisraja oluliseks osiseks oli tema isikupärane lähenemine olukordadele.

​

Ilmar Vaaro