Hariduselt ja kutsumuselt ajaloolase Gottlieb Ney raamatukogunduslik tegevus jäi poliitilistel põhjustel lühiajaliseks. Aastail 1936–1940 Eesti Vabariigi Riigiarhiivi ja Riigiraamatukogu direktorina ei suutnud ta aga muuta mitte üksnes Riigiraamatukogu staatust ja arenguperspektiive, vaid viia uuele tasemele ka Eesti teadusraamatukogude koostöö.

​

Gottlieb Ney oli esimene Riigiraamatukogu juhataja, kes ei lähtunud oma tegevuses raamatukogule antud hetkel esitatavatest nõudmistest, vaid seadis eesmärgiks kujundada sellest parlamendiraamatukogu ülesandeid täitev riigi keskne teadusraamatukogu. Raamatukogu väljaarendamist kavandades lähtus ta nii Riigiraamatukogu kujunemisloost ja Eesti raamatukogunduse hetkeolukorrast kui ka analoogiliste raamatukogude töökogemusest Euroopa demokraatlikes riikides. Gottlieb Ney programmiline artikkel „Mõtteid Riigiraamatukogu minevikust ja tulevikust“ (Varamu 1939, nr 8) on siiani kõige objektiivsem iseseisvusaja teise kümnendi Eesti teadusraamatukogude ees seisvate ülesannete analüüs.

​

Riigiraamatukogu juhatajana hindas Ney kõrgelt raamatukogus 1935. aastal loodud eesti trükise arhiivkogu, mille täiendamisel puuduvate köidetega oli suureks abiks tema pädevus ajaloolasena. 1937. aastast Riigiraamatukogu juhataja eesistumisel koos käinud teaduslike raamatukogude nõukogu eesmärgiks oli teadusraamatukogude koordineeritud koostöö nii ühiskonna teavitamisel oma raamatuvaradest kui ka nende varade täiendamisel. Riigiraamatukogu komplekteerimisvaldkondadena määratles Ney ühiskonnateadusi kõige laiemas mõttes ning ajalugu, maateadust ja filosoofiat määral, mida haritlane vajab maailmavaatelistes ja poliitilistes küsimustes orienteerumiseks. 1938. aastal vastu võetud Riigiraamatukogu seadus avas raamatukogu kõigile Eesti ühiskonna huve teenivatele haritlastele.

​

Riigiraamatukogule Ney kavandatud kaasaegse hoone ehitamise ettevalmistustööd katkestas Nõukogude Liidu anneksioon – nii nagu katkestas kogu selle raamatukogu tegevuse demokraatliku riigi parlamendiraamatukoguna. Nimelt katkestas, kuid ei lõpetanud, ja seda suuresti tänu Gottlieb Neyle, kes oli vaid mõne aastaga suutnud rajada aluse tulevase rahvus- ja parlamendiraamatukogu ideele. Ideele, mis teostus pool sajandit hiljem.

​

Elu teisel poolel Lundis arhivaarina töötanud ning perekond De la Gardie Eesti maavaldusi ja eestlaste etnilist päritolu uurinud Gottlieb Neyle olnuks teadmine ajaloo sellisest keerdkäigust tõenäoliselt päris üllatav.