Laine Peep oli raamatukoguhoidja, kellest sai legend. Mäletamist ja kohta meie kultuuriloos väärib ta juba seetõttu, et tal õnnestus see, mis jäi J. K. S. Morgensternil ja F. Puksool ainult unistuseks: ta suutis olude kiuste valmis ehitada Tartu ülikooli uue raamatukogu.

​

Laine Peep (neiuna Kose) sündis Kiviõlis, kus omandas keskhariduse. Järgnesid õpingud Tartu ülikoolis eesti keele ja kirjanduse ning eriprogrammi alusel ka psühholoogia erialal. Ametlikult see toona ei kuulunud õpetatavate ainete hulka. Pärast stuudiumi lõppu 1956. aastal asus ta tööle Tartu linna keskraamatukogus teenindusosakonna juhatajana. 1960. aastal astus ta Tartu ülikooli juures filosoofia aspirantuuri. Kahe aasta pärast, 1962. aastal, sai Laine Peebust Tartu ülikooli raamatukogu direktor. Aspirantuur jäi küll direktoriametis pooleli ja kandidaadiväitekiri kaitsmata, kuid ta omandas teise kõrghariduse raamatukogunduse ja bibliograafia alal (1962–1966). Aastatel 1961–1986 oli Laine Peep filosoofiakateedri juures õppeülesande täitja, lugedes ajaloolist ja dialektilist materialismi.

​

Koos ülikooliraamatukogu töö sisulise küljega tuli Laine Peebul end kiiresti kurssi viia ka ehitusprobleemidega. Nimelt oli ülikool otsustanud lahendada raamatukogus painavaks muutunud ruumikitsikuse ajaloolise Toome hoone ümberehitamisega, sest uue maja ehitamise taotlused jäid Moskva ministeeriumis rahuldamata (1946–1960 oli Tartu ülikool NSVL Kõrg- ja Keskerihariduse Ministeeriumi otsealluvuses). Südika ja sõnaka naisena suutis ta veenda ülikooli juhtkonda loobuma perspektiivitust ettevõtmisest. Võitluses uue raamatukoguhoone eest, kaasates ka avalikkust, leidis ta kindla liitlase raamatukogu nõukogu ja ülikooli rahvakontrolligrupi näol. 22. veebruar 1982, mil pidulikult avati TÜ raamatukogu uus hoone, oli kahtlemata suurpäev Laine Peebu, ülikooli ja tema raamatukogu, kogu Eesti kultuurielus. Toona Nõukogude Liidu moodsaim raamatukoguhoone pälvis tähelepanu ka raja taga.

​

Laine Peebu direktoriks oleku ajal omandas TÜ raamatukogu üleliidulises ulatuses innovaatilise töökorraldusega teadusraamatukogu maine. Regulaarselt hakati korraldama teaduskonverentse, avaldama raamatukogu ajalugu, kogude koostist ja kujunemislugu ning raamatukogutöö aktuaalseid ja teoreetilisi probleeme käsitlevaid artiklikogumikke ning käsikirjakogu tutvustavaid allikapublikatsioone. 1975. aastal nimetati TÜ raamatukogu Eesti kõrg- ja keskeriõppeasutuste raamatukogude metoodiliseks keskuseks. Tunnustuseks raamatukogule oli NSVL kõrghariduse ministeeriumi kõrge ametniku P. Buga soovitus 1985. aastal kandideerida NSVL riiklikule preemiale teaduse ja tehnika alal. Laine Peep oli üks väheseid Eestist, kellel oli Nõukogude Liidu delegatsiooni koosseisus võimalus osaleda Rahvusvahelise Raamatukoguühingute ja -institutsioonide Liidu (IFLA) aastakongressidel, kus ta mitmel korral pidas ettekande.

​

Laine Peebu tööd tunnustati mitmel korral Tartu ülikooli rektori käskkirjaga, 1975. aastal ENSV teenelise kultuuritegelase aunimetusega, 1982. aastal ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga ning 1983. aastal NSVL Ministrite Nõukogu preemiaga.

​

Pärast TÜ raamatukogu uue hoone avamist Laine Peebu hoog rauges, eesmärk oli saavutatud. Eesti ühiskonna vaimse elavnemise ja demokraatia ihaluse üks avaldusi 1980. aastate lõpul oli asutustele juhtide valimine, mitte määramine. 1989. aastal tegid raamatukogu osakonnajuhatajad ettepaneku muuta direktori ametikoht valitavaks. Laine Peep suhtus sellesse TÜ põhikirja muudatusse valuliselt ning 1990. aasta jaanuaris väljakuulutatud konkursil ei kandideerinud, ta otsustas jääda pensionile ning hakata tegelema raamatukaubandusega.

​

Ago Pärtelpoeg. Laine Peep: direktriss. Tallinn: Hea Lugu, 2016.