Asta Joostis on ühendatud kaks raamatukogunduslikku kirge – õpetamine ja praktiline töö.
​
Aastatel 1960–1976 töötas ta Viljandi kultuurharidustöö koolis raamatukogunduse õpetaja ja õppepraktika juhendajana. Viljandist pärit, töötas ta enne seda raamatukogus ja õppis kaugõppe teel Tartu ülikoolis raamatukogundust ja bibliograafiat (1956–1965).
​
Kolleegist kirjandusõpetaja Ants-Vihur Salum on kirjutanud mälestusteraamatu „Raiusin kõik raamatusse“ teises osas: „Asta oli seltskondlik, tundeline ja õrn, saavutas õpilastega hea kontakti. Tema algatusel ja juhendamisel korraldasid õpilased mitmesuguseid raamatukogunduslikke üritusi: kirjandus- ja muinasjutuõhtuid, raamatute arutelusid, kohtumisi kirjanikega, kirjanduslikke kohtuid jne.“
​
1967. aasta lend meenutab: „Kursusejuhataja Asta Joost oli soliidne ja rahulik, hooliv ja mõistev. Alati seisis oma kursuse eest, oli meiega nii rõõmus kui mures. Oli eeskujuks ja innustajaks, sobitudes näärikarnevalidel nii rõõmsa matkaselli kui ka õilsa rüütli rolli. Meenuvad ühised kirjanduslikud matkad ja õppeekskursioonid. Õpetajana oli Asta Joost põhjalik ja pühendunud ning ootas tõsist suhtumist õppetöösse ka meilt. Temalt saime kaasa eluks vajaliku nõuande: mitte alla anda!“
​
Isikliku elu muutused viisid Asta Joosti Viljandist Põhja-Eestisse ning ta asus 1977. aastal tööle Kirovi-nimelise näidiskalurikolhoosi raamatukogu juhatajana. Eelmisel aastal oli kolhoosi keskuses valminud raamatukogu tarbeks projekteeritud ja sisustatud ruumid. Sellisel raamatukogul pidi olema esinduslik ja asjatundlik juht, kes oskaks hästi vastu võtta raamatukogu külastavaid kõrgeid väliskülalisi ning kelle juhtimisel paistaks raamatukogu silma mitte ainult Viimsis, vaid kogu Eestis. Asta Joost sobis oma teadmiste ja oskuste poolest ning särava isiksusena väga hästi sellesse rolli.
​
Asta Joosti tegevusväli oli lai, sest peale keskuse raamatukogu töötasid tema juhtimisel filiaalid Kolgal, Kaberneemes ja Pärnu pansionaadis ning rändkogud baaslaeval Miidurand ja teistel kalalaevadel. Viimsis asuvale projekteerimisbüroole ning Viimsi haiglale olid antud kasutada käsikogud.
Kuigi nõukogude propaganda järgi olid raamatukogud ideoloogiaasutused, suutis tollane raamatukogu juhataja Asta Joost suurejooneliste kirjandusõhtutega alal hoida ja tutvustada eesti kultuuri ja kirjandust. Säilinud materjalide ja mälestuste põhjal saab väita, et kirjandusõhtud olid lugejate seas väga populaarsed. Raamatukogus moodustati klubi ROPS (Raamat On Parim Sõber). Klubiõhtutel kohtuti kirjanikega ja vesteldi elavalt raamatute teemal.
​
Raamatukogu ürituste ajal toimus alati raamatumüük, mis soodustas arvukat osavõttu, sest sel ajal oli raamat defitsiitne kaup. Aastatel 1976–1990 toimus 640 klubiüritust. Kirjandusõhtud olid suurepäraselt ette valmistatud ja meisterlikult kujundatud raamatunäituse ning põhjalikult kaalutud kirjandusvalikuga. Martin Viirandi juhtimisel salvestati enamik Eesti Raadio kirjandussaateid just Viimsi raamatukogus.
​
Ootamatu terviserike ning kaasnenud komplikatsioonid ei võimaldanud Asta Joostil tööd jätkata. Edasi tuli elada juhtmõtte järgi: mitte alla anda!
​
Ilmar Vaaro, Tiiu Valm