Leonhard Niilus ja Õisu on lahutamatud. Niilus töötas Õisus raamatukogu juhatajana 45 aastat. Armastus raamatute vastu, soov pidevalt õppida ning tung inimestega suhelda muutsid raamatukogutöö talle armsaks. Lisaks sellele pühendus ta Õisu kultuurielu edendamisele. Ühena esimestest anti Niilusele 1962. aastal Eesti NSV teenelise kultuuritegelase aunimetus.

​

Leonhard Niiluse lapsepõlv möödus karjas ja muid töid tehes, nii et kooliteed sai ta alustada alles 1925. aasta sügisel. Alghariduse omandas ta Lepistu algkoolis, mille lõpetas 1931. aastal. Et juba koolis oli tal tekkinud huvi kirjanduse ja kirjutamise vastu, hakkas äsja kooli lõpetanud noormees tegema kaastööd ajalehele Võru Teataja, kus trükiti ära tema esimene jutt „Vähipüük Mustjõel“.

​

Pärast kooli oli keeruline tööd leida, Leonhard Niilus töötas lühikest aega mitmes meiereis. Pärast sõda asus ta elama Mulgimaale. Raamatukogusse sattus ta tööle pooljuhuslikult: kõigepealt asus tööle Õisu meiereis ning tänu kirjutamisosavusele sai temast 1. oktoobrist 1944 Õisu piimandusinstituudi arhivaar-raamatukoguhoidja. Kooliraamatukogus ootas teda ees suur segadus – raamatud olid paigutatud kõrguse järgi. Samuti oli tema ülesandeks kooli arhiivi korrastamine.

​

1. veebruarist 1946 ühendati Õisus kooli- ja külaraamatukogu, Niilusest sai Õisu rahvaraamatukogu juhataja. Märtsikuus avati raamatukogu taas lugejaile. Niilus tegi lugejate seas küsitluse, millist raamatukogu inimesed sooviksid. Ta võttis raamatud kaasa ning läks ise lugejate töökohtadesse loenguid pidama. Aastate jooksul koostas ta raamatute tutvustamiseks bülletääne ning kutsus kirjanikke, teadlasi ja teisi tuntud inimesi külarahvaga kohtuma. Väga populaarsed olid kohtumisõhtud kirjanikega, neid toimus 50 ringis. Niilus korraldas ka koduloolisi üritusi ning uuris põhjalikult Õisu raamatukogu ajalugu. Noorematele kolleegidele jättis ta ürituste ettevalmistamise kohta järgmise juhise: kui midagi teed, siis tee nii hästi kui vähegi suudad.

​

Raamatukoguhoidjana oli Leonhard Niilus iseõppija, kes täiendas end sageli kursustel nii Viljandis kui ka Tallinnas. 1962. aastal anti Õisu raamatukogule eesrindliku raamatukogu nimetus. Sellest ajast julges Niilus jagada erialaväljaannetes oma kogemusi teistelegi. Näiteks ilmus artikkel „Kirjutame lugejad raamatute järjekorda“. Ta kasutas töös süstemaatilist tüüpkataloogi, s.o raamatkataloogi, kust lugeja sai kodus valida raamatuid, mida soovis edaspidi lugeda. Niilus tuletas meelde, et üks raamatukogu töölõike on lugeja soovide igakülgne rahuldamine.

​

Aktiivse loomuse tõttu täitis Leonhard Niilus ka mitmeid ühiskondlikke ülesandeid. Ta oli ühingu Teadus lektor, Õisu segakoori koorivanem, Õisu puhkpilliorkestri organiseerija. Õisu elanikuna on Niiluse sulest ilmunud hulk koduloolisi artikleid. Tema koostatud on brošüürid „Õisu Toiduainetetööstuse Tehnikum“ (1972) ning „Õisu“ (1982, 2. tr 1991). Aastakümnete jooksul tegi ta pidevalt kaastööd ajalehtedele ja ajakirjadele Sakala, Rahva Hääl, Postimees, Kultuur ja Elu jt. Nii on Leonhard Niilus jäädvustanud oma nime Õisu ja Eesti kultuuriloos.

​

Marge Liivakivi-Minina