top of page

Hellmuth Weiss

23. okt 1900 – 10. apr 1992

Weiss, Hellmuth.jpg

Hellmuth Weiss, täieliku nimega Franz Robert Hellmuth Weiss, millest ta ise kasutas vaid viimast eesnime, oli Tallinnas sündinud baltisaksa ajaloolane ja raamatukogutegelane, kelle nimi on alatiseks jäädvustatud Eesti kultuuriloosse vanima osaliselt säilinud eestikeelse tekstiga raamatu, 1535. aastal Wittenbergis trükitud ja koostajate järgi Wanradt-Koelli katekismuse nime all tuntud raamatu fragmentide avastamise tõttu. Koos Paul Johanseniga uuris Weiss Wanradt-Koelli katekismuse saamis- ja trükkimislugu, mille tulemina valmis ajalooline ülevaade „400-aastane eesti raamat. Wanradt-Koell’i katekismus 1535. aastast“ (1935), mille juures on ka lehefragmentide faksiimile ja teksti rekonstruktsioon. 1936. aastal pälvis Weiss selle eest Eesti Vabariigi Kotkaristi 3. järgu teenetemärgi.

Haridusteed alustas Weiss Tallinna toomkoolis, 1918. aastal hakkas ta õppima Tartu ülikoolis, kuid astus peatselt Balti pataljoni koosseisu võitlema Vabadussõjas ning sai õpinguid jätkata alles sõja lõppedes. Tartust suundus Weiss Greifswaldi ja Tübingeni ülikooli, kus kaitses 1925. aastal doktoritöö Prantsusmaa poliitikast Reinimaal Saja-aastase sõja eel. Tagasi Eestis, sai temast kultuuriautonoomia seaduse vastuvõtmise järel Saksa Kultuuromavalitsuse aktiivne tegelane, 1938. aastast oli ta selle president. Selle kõrval töötas ta 1927. aastast Eestimaa Kirjanduse Ühingu raamatukogu juhatajana. 1930. aastal astus Weiss Eesti raamatukoguhoidjate Ühingu liikmeks ja sooritas 1936. aastal raamatukoguhoidja I järgu kutseeksami. Kultuuromavalitsuse presidendina oli Weiss tegev baltisakslaste ümberasumise korraldamisel, ta kuulus ka 1940. aasta varakevadel kultuurivarade väljaviimise küsimusi arutanud komisjoni, mille tegevus Nõukogude okupatsiooniga katkes.

Saksa okupatsiooni aastatel 1941–1944 oli Weiss Tallinna Kindralkomissariaadi kultuuripoliitika osakonna juhataja. Tema teeneks võib pidada seda, et järelümberasumise ajal aitas ta peale baltisakslaste Eestist lahkuda ka paljudel Nõukogude okupatsioonivõimudele silma jäänud Eesti avaliku elu tegelastel. Samas kannavad tema allkirja ka Tallinna Linnaarhiivi Saksamaale saatmise dokumendid. Saksamaal oli Weiss koos teiste baltisaksa õpetlastega Balti uuringute jätkamise initsiaator. Ta oli Johann Gottfried Herderi Instituudi asutajaliige, töötas instituudi raamatukogu juhatajana (1952–1959), hiljem Herderi instituudi direktorina (1959–1965) ja uurimisnõukogu esimehe ja aseesimehena (kuni 1975).

Sügav huvi Baltimaade ajaloo, sealhulgas kultuuriajaloo vastu väljendus Weissi algatatud valikbibliograafia „Baltische Bibliographie“ koostamises, mis ilmus aastatel 1954–1977 ajakirjas Zeitschrift für Ostforschung. Weiss oli selle ajakirja kaasväljaandjaks 1960. aastast alates. Tema lühiuurimused Heinrich Stahlist (1938), Tallinna raamatukogude ajaloost 16. ja 17. sajandil (1956), Simon Wanradtist (1963) ning eestikeelsetest käsikirjalistest tekstidest (palved, kümme käsku ja sakramendid) vastureformatsiooniaegses jesuiitlikus 1582. aastast pärinevas trükises „Regulae Societatis Jesu“ (1963) on väärtuslikud ka tänapäeva uurijatele.

Hellmuth Weiss oli Balti Ajaloo Komisjoni auliige. Saksa riik tunnustas Hellmuth Weissi elutööd Saksamaa Liitvabariigi Teenete ordeni I klassi Teeneteristiga.

bottom of page