Heino Räim on mees, kes tunneb eesti trükisõna. 2003. aastal pälvis ta Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu teenetepreemia pikaaegse sihikindla ja tulemusrohke töö eest vanema eestikeelse kirjanduse hoidmise, avamise ja populariseerimise eest. Tema töövaldkondadeks Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogus on olnud sealsete kollektsioonide kui rahvusliku aarde korraldamine, retrospektiivse rahvusbibliograafia koostamine ja näitusetegevus. Ta oli publikatsioonide „Eestikeelne raamat 1901–1917“ I–II kd (1993), „Eestikeelne raamat 1851–1900“ I–II kd (1995) ja „Eestikeelne raamat 1525–1850“ (2000) üks koostajaid.
Heino on töötanud kahes raamatukogus – enne Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu Kõpu raamatukogus Viljandimaal –, C. R. Jakobsoni talumuuseumis Kurgjal, kolmes Saaremaa üldhariduskoolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana ning pikka aega ka Tartu ülikooli mittekoosseisulise lektorina. Heino Räim on ERÜ liige alates 1988. aastast, ERÜ vanaraamatu toimkonna liige alates 1994. aastast ja ERÜ auliige 2013. aastast.
Kirjandusmuuseumisse tuli Heino Räim tööle 1967. aastal teadussekretäriks. Ta loobus sellest kohast 1968. aastal Tšehhoslovakkia sündmuste järel ja läks samal aastal tööle arhiivraamatukogusse. Seal töötas ta 2009. aastani ja on olnud nõuga abiks hiljemgi. Heino Räim oli arhiivraamatukogus vanemraamatukoguhoidja ja juhataja asetäitja.
25. oktoobril 1996 toimus XVI Eesti raamatuteaduse konverents. Selle Eesti trükise valmistamise ja leviku teemasid käsitleva konverentsisarjaga tehti kirjandusmuuseumis algust 1961. aasta oktoobris. 1996. aastal sai konverents Heino Räime ettepanekul liignime – Oskar Kallase päev. Heino on Eesti raamatuteaduse konverentsidel esinenud alates 1973. aastast. Temalt on olnud ettekandeid näiteks isikukogude kujunemisest, Paul Ariste eksliibrisekogust, Eesti Kirjameeste Seltsi raamatukogust, varasema eesti raamatu leidumusest arhiivraamatukogus, Aino ja Oskar Kallase memoriaalkogust ning Aino Kallase teoste tõlgetest selles memoriaalkogus.
Heino Räime töödest oli väga tähtis 1987. aastal korraldatud näitus eesti lastekirjandusest ajavahemikus 1782–1940. See on olnud kõige suurema külastatavusega raamatunäitus kirjandusmuuseumis. Heino sõnutsi sattus selle tegemine aega, mil ei olnud veel laulvat revolutsiooni ega sinimustvalget lehvimas. „Ilmselt sellepärast ärataski vanade lasteraamatute väljapanek nii palju tähelepanu. Mäletan, et iga päev oli viis ekskursioonirühma, päeva rekordiks sai 14. Ühele näitusetutvustusele oli plaanitud tund aega. Ei jõudnud siis kõiki soovijaid ühe giidiga vastu võttagi, tarvis oli kaht giidi. Muuseum oli selle lastekirjanduse näituse tõttu rahvast tulvil: oli vanemaid inimesi, kes tulid imetlema oma lapsepõlveraamatuid, oli noori tudengitest kooli- ja lasteaialasteni,“ on meenutanud Heino Räim. Ta oli ka Eesti raamatu aasta suurnäituse koostajaid 2000. aastal.
Mihkel Volt