Friedrich Puksoo oli Eesti raamatukogunduse rajaja, alusepanija raamatukogunduslikule haridusele, Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu asutamise idee eestvedajaid. Raamatuteadlasena kujundas ta Tartu ülikooli raamatukogust tõelise eesti ülikooli raamatukogu.
Friedrich Puksoo (kuni 1935 Puksov) sündis Räpina lähedal Tooste (praegu Linte) külas talupidaja peres. Haridustee algas Naha külakoolis, järgnesid Räpina kihelkonnakool, Tartu Aleksandri gümnaasium ning Tartu ülikool, mille ta lõpetas 1914. aastal klassikalise filoloogina. Stuudiumi ajal liitus Puksoo korporatsiooniga Sakala.
Pärast ülikooli lõpetamist kavatses Puksoo kandideerida ülikooli raamatukogus raamatukoguhoidja abi ametikohale, kuid pidas puhkenud sõja tõttu õigemaks otsida teenistust Venemaal. 1918. aasta suvel naasis ta Eestisse. Ta töötas kreeka ja ladina keele õpetajana Tartus Hugo Treffneri Eragümnaasiumis ning Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis (praegune Miina Härma Gümnaasium). Sõjaväeteenistuse läbis Puksoo Tallinnas kooliõpetajate roodus.
1919. aasta suvel kandideeris Friedrich Puksoo Tartu ülikooli raamatukogu juhataja ametikohale. Ta leiti igati sobiv isik olevat, kuid enne lõplikku ametisse määramist peeti vajalikuks, et ta end välismaal täiendaks. Õpireisi Soome, kus Puksoo tutvus põhjalikult Helsingi ülikooli raamatukoguga, aitas korraldada Eesti suursaadik Soomes dr Oskar Kallas. 1. jaanuarist 1920 kinnitati Puksoo raamatukogu juhataja (direktori) ametikohale.
Tartu rahulepingu alusel Venemaalt tagasisaadud raamatuvara korraldamise käigus loodi rahvusülikooli ja Eesti teaduse vajadusi ning raamatukogunduse uusi suundumusi arvestades uued kogud ning kataloogid. Praktilisest vajadusest õpetada üliõpilasi kasutama raamatukogu katalooge ja teatmeteoseid alustas Puksoo 1927. aastal loengukursusega „Raamatukogu kasutamine ja bibliograafia ühes harjutustega“, millest kasvas välja kõrgema raamatukogundushariduse andmine Eestis (Tartu ülikooli juures kuni aastani 1965). Üliõpilastele ja raamatuhuvilistele ilmusid Puksoolt populaarsed ülevaated kirja, raamatu ja raamatukogude ajaloost. 1930. aastatel, mil uute hoidlate valmimisega oli saadud leevendust ruumikitsikusele ning personalile ja lugejatele sisustatud tolle aja kohta mugavad töö- ja lugemisruumid, kulges elu raamatukogus Puksoo jaoks sissetallatud radadel ning ta võis keskenduda teadustööle, mida raamatukogu juhatajalt ka eeldati. Tartu ülikooli 300. aastapäevaks ilmusid temalt sisukad uurimused ülikooli raamatukogust ja trükikojast ning raamatukaubandusest Eestis Rootsi ajal, mille eest teda autasustati 1932. aastal Rootsi Põhjatähe III järgu ordeniga.
Friedrich Puksoo oli Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu asutajaliige ning aktiivne Eesti Kirjanduse Seltsi, Õpetatud Eesti Seltsi ja Eesti Rahvuslaste Klubi liige. Tal on suured teened ka Eesti jooksva rahvusbibliograafia idee teostamises.
Eluga riskides korraldas Puksoo Saksa okupatsiooni ajal 1944. aastal ülikooli raamatuvara peitmist, et seda Saksamaale ei viidaks. Süüdistatuna koostöös Saksa okupatsioonivõimudega oli ta aastatel 1945–1954 vangilaagrites Valgas ja Narvas. Peatselt pärast vabanemist abiellus Puksoo oma kunagise õpilase ning vangiaastate truu sõbra ja toetaja Pärja Palgiga (1907–1989). Sõbra Richard Kleisi soovitusel sai 1956. aastal võimalikuks kaastöö „Kreeka kirjanduse antoloogiale“ (1964) ja „Rooma kirjanduse antoloogiale“ (1971). Lepingud kirjastusega sõlmiti ja tõlked avaldati P. Palgi nime all, sest Puksoo oma ei julgetud veel kasutada. Ta jätkas ka raamatuloolist uurimistööd. Nii ilmus Moskvas vene raamatu 400. aastapäevaks üllitatud kaheköitelises koguteoses „400 лет русского книгопечатания 1564–1964“ (1964) mahukas ülevaade eesti raamatu ajaloost, monograafia „Raamat ja tema sõbrad“ oluliselt täiendatud uustrükk (1973; käsikiri valmis juba 1968), peale selle kaastööd ajakirjadele Keel ja Kirjandus ning Looming, samuti „Eesti nõukogude entsüklopeediale“.