Leida Laidvee oli Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu kui kõige täielikuma rahvustrükiste kogu hoidja ja säilitaja, selle pühendunud täiendaja, Eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia väljaannete eeltööde organiseerija ja retrospektiivse rahvusbibliograafia kaasautor, Eesti raamatuteaduse konverentsisarja korraldaja ning innukas raamatunäituste koostaja.

​

Leida Laidvee asus arhiivraamatukogusse tööle 1945. aasta aprillis, mil Teise maailmasõja lahingud veel käisid, ja pensioneerus Andres Tarandi valitsuse päevil 1994. aastal. Arhiivraamatukogu juhatas ta 42 aastat – 1952. aasta jaanuarist 1994. aasta veebruarini. Tema teene on see, et ta suutis keerulistel aegadel hoida arhiivraamatukogu kui eestikeelsete ning Eestit ja eestlasi puudutavate muukeelsete trükiste kollektsiooni terviklikul kujul. Olgem ausad: ta suutis poole sajandi kestel hoida alles rahvusraamatukogu kui institutsiooni – Eesti Rahva Muuseumi Arhiivraamatukogu ju 1909. aastal rahvusraamatukoguna loodigi.

​

Oma kogumistööst on Leida Laidvee andnud ülevaate raamatus „Juurtega sajandite mullas“ (1990), mis sisaldab kronoloogilise käsitluse arhiivraamatukogu kogude kujunemisest. Eriti tõhus ja üldsust mõjutav oli kogumistöö aastatel 1959–1965. Neil aastail arhiivraamatukogu täienduseks kogutu ulatus 40 000 eksemplarini, hilisemad aastad (1966–1969) tõid juurde veel 10 000 eksemplari. Leida Laidveel oli annet ja õnne avastada huvitavaid kollektsioone, millest kujundati arhiivraamatukogus uusi personaalkogusid. Kui enne sõda oli siin vaid kaks memoriaalkogu (Villem Reimani ja Matthias Johann Eiseni raamatukogud), siis aastaks 1994 oli nende arv kasvanud juba kahekümne viieni. Leida Laidvee eriline leid oli Lydia Koidula raamatud, mis ta avastas Leningradis ja Viljandis.

​

Arhiivraamatukogu ja selle bibliograafiaosakonna eestvedamisel hakati Fr. R. Kreutzwaldi nimelises Kirjandusmuuseumis 1961. aastal korraldama Eesti raamatuteaduse konverentse. Ajavahemikus 1961–1991 toimus 14 konverentsi. Suuresti tänu Leida Laidveele suudeti Eesti raamatuteaduse konverentside sarja jätkata kolmekümne aasta vältel. Leida Laidvee ise esines üheksal konverentsil. Tema ettekannete teemad seostusid eelkõige arhiivraamatukogu koostise ja ajalooga.

​

Väga põhjalikult ja pikka aega tegeles Leida Laidvee vanema eestikeelse raamatu (1525–1917) nimestiku koostamisega. Bibliograafiad, mille koostamisel ja/või eeltööde korraldamisel ta osales, on „Eestikeelne raamat 1901–1917“ I–II kd (1993), „Eestikeelne raamat 1851–1900“ I–II kd (1995), „Eestikeelne raamat 1525–1850“ (2000) ning „Eestis ilmunud saksa-, vene- ja muukeelne perioodika 1675–1940“ (1993). Leida Laidvee hoidis retrospektiivse rahvusbibliograafia koostamist elus 1950. aastatest kuni 1970. aastate teise pooleni. Tema eestvõttel käidi andmeid kogumas ja kontrollimas nii Tartu ja Tallinna kui ka Moskva ning Leningradi mäluasutusis. Tänu sellele võtsid kuju nii märksõnaregister, kronoloogiline register kui ka pealkirjade, nimede, ilmumiskohtade, trükikodade ja kirjastuste registrid.

​

Mihkel Volt