top of page

Vaime Kabur

8. dets 1914 – 9. veebr 2005

Kabur, Vaime.PNG

Eesti kirjandus- ja kultuuriinimestele olid Vaime Kabur ja Kreutzwaldi-nimeline riiklik raamatukogu sünonüümid.

Hea saatuse tahtel, nagu ta ise ütles, asus Vaime Kabur tollasesse Eesti NSV Riiklikku Avalikku Raamatukogusse tööle 1947. aastal. See oli keeruline ja raske aeg, kuid ta oli tulnud ühest teisest ja paremast ajast. Temaga oli kaasas rahulik turvaline maakodu oma kindla elurütmiga, töö ja kohustuse eetika ning „ainuline Eesti Vabariigi Tartu Ülikool ja elutunnetus“. Seda toetas üliõpilasseltsi Veljesto vaba ja loov vaimsus. Sellise pagasiga suutis ta karmis ajas vastu pidada, jääda iseendaks. „Töö ja raamatud olid nagu omaette riik, mis isoleeris ja kaitses kõige kurja eest. … See oli aeg, mil kõik oli kindlate fraasidega raamistatud, aga raamid need ainult olidki. Sisu võis ise sisse panna.“ Professionaalse väärikusega täitis ta neid raame elu lõpuni.

Koostöös kirjanikega sündisid aegumatu väärtusega personaalbibliograafiad: A. H. Tammsaare (1967), Johannes Semper (1967), Aadu Hint (1969), Juhan Smuul (1974), Paul Kuusberg (1976), Debora Vaarandi (1977), Mart Raud (1979), Nigol Andresen (1979), Erni Krusten (1979), Betti Alver (1981), Lilli Promet (1983), ja kirjanduse teemabibliograafiad. Veel Vaime Kaburi pensionipõlves valmisid suurtööd Jaan Krossi bibliograafia (1997, 2. osa 2006) ja ajakirja Looming bibliograafia 1923–1997 (1988–2002). Oma ametioskused ning entusiastliku ja nõudliku töössesuhtumise andis ta edasi paljudele bibliograafidele, kes õppisid tema käe all täpsust, põhjalikkust, allikakriitilisust, vahetegemist olulisel ja ebaolulisel.

Akadeemiline kirjandusharidus ja Gustav Suitsu kirjandusseminarid andsid Vaime Kaburile eelduse süüvida kirjandusse mahukate bibliograafiate koostamise kõrval ka kriitikuna, kes nappide sõnadega oskas tabada teose vaimu ja mõtet. Tavaliselt oli tal käsil mitu asja korraga – mõni kirjatükk, toimetamine, kellegi käsikirja lugemine või tõlkimine. Tähelepanuväärne oli tema osa sidepidajana soome ja eesti kirjanduse vahel. Aastakümneid tutvustas ta meie kirjandust Soome estofiilile Aino Kaasinenile, kelle tõlkes on ilmunud arvukalt eesti ilukirjandust ja luulet. Aino Kaasinen omakorda saatis eesti kirjanduse ja kultuuri ning välisilmas toimunu kohta artiklite väljalõikeid. Võib vaid oletada, millist kahtlustust Vaime Kaburi väliskirjavahetus nõukogude ajal tekitas ja milliseid riske ta sellega enda peale võttis.

Vaime Kaburi tööpäev ei lõppenud raamatukogus, kuigi ka siin istus ta sageli üle aja. Ja kohale jõudis kõigist varem. Mäletan teda ikka keskendunult istumas töölaua taga, mille juurde kuulusid siis alati kartoteegikastid. Pimedamal ajal lauda valgustamas rohelise kupliga lamp. Vaime Kaburile oli raamatukogu omamoodi pühakojaks, „meie oluline vaimutempel“. Kodus massiivse tammepuust kirjutuslaua taga, mille kõrval seinatäis maast laeni riiuleid, jätkus töö hilisõhtuni. Kuid vahepeal oli ta jõudnud veel läbi käia mõnest toimetusest, kirjanike liidust või personaalbibliograafina kellegi kodust. Ta oli väsimatu. Töö pakkus talle rahuldust ja rõõmu. Teda jätkus kõigile, kes abi või tuge vajasid. Tema enda isik oli alati tagaplaanil ja vaoshoitud, kuid temas oli tunda suurt sisemist kindlustunnet. Kes temaga kokku puutusid, said osa tema mõtestatud vaimuilmast, milles valitses erakordne tasakaal ja selgus, heatahtlikkus ja hoolimine. Aga mis eriti hämmastas, oli tema isetus, mingi eriline üldise hüve ja teiste teenimise vaim.

Kirjarahvale oli Vaime Kabur asendamatu. Aadu Hint on oma 70 aasta juubelil öelnud : „Armas Vaime, mida ma ilma sinuta üldse oleksin teha suutnud.“ Jaan Krossile oli ta nii personaal- kui ka perebibliograafiks, „kes mänglev-kergelt täiesti ilma tarbetu rabinata leiab, mis mulle tarvis on, mõnikord koguni enne kui ma ise asja aimangi. Kes diskreetselt parandab mu vigu. Ja kelles ma kindel olen, et kui ta juhuslikult lausub midagi tunnustavat mu töö kohta, siis ei tee ta seda meeldimise, vaid sellepärast, et ta nõnda mõtlebki“. Vaime Kaburil oli alati silma ja südant ka nende jaoks, kes olid elus haavatavamad. Ilmselt oleks loomult üksildase ja kaitsetu Eha Lättemäe tee eesti kirjandusse ilma temata palju okkalisem olnud. Luuletaja Tallinna-elu algusajal aitas Vaime Kabur tal ka raamatukogus töökoha saada.

Elupäevade lõpuni luges ja kirjutas Vaime Kabur palju, elas kaasa raamatukogus ning kirjandus- ja kultuurielus toimuvale. Ja see pani ta südame valutama. „Nii tühise ja labase kirjanduse tulva ei ole varem olnud. … Jäägu see „kõigesöömise“ aeg rahulikult minevikku.“ Ta leidis, et raamatukogu kui vaimutempel ei peaks allakäiguga kaasa minema, ning ärgitas raamatukoguajakirja ja selle töötajaid, kelle asjatundlikkuses ta ei kahelnud, vastu seisma ning oma sisukat sõna kuuldavalt sekka ütlema. Nüüdseks on rahvusraamatukogu töötajast ja kirjandusuurijast Maire Liivametsast saanud meie algupärase ilukirjanduse mõjukas eestkõneleja, kes on tunnistanud, et on Vaime Kaburile kirjandusele äratamise eest tublisti tänu võlgu.

Vaime Kaburi jaoks oli raamatukogutöötaja vaimutempli teenija, selle vaimuvarade hoidja ja kaitsja, vaimsete väärtuste edasikandja ning -andja. Ja seda kogu hingest. „Sest inimese hing on suur kapital ja selle kapitaliga võime ära võita ka suured vaenlased.“

Mare Mauer

bottom of page