top of page

Mare Ektermann

1. juuli 1951 – 7. nov 2007

Ektermann, Mare2 (R).jpg

Mare teadis juba lapsena Silla koolis õppides, et temast saab raamatukoguhoidja. Tema unistuseks oli kord jõuda oma raamatukoguni – töötada külaraamatukoguhoidjana. Seda ei juhtunud, kuid kõiki muid töid jõudis ta oma ebaõiglaselt lühikeseks jäänud elu jooksul raamatukogu(de)s teha, oma sõnutsi kütmisest asutuse juhtimiseni. Keskraamatukogu lasteosakonnale Haapsalus pühendas ta 12 aastat, töötas seejärel neli aastat Tallinnas riiklikus laste- ja noorteraamatukogus, siis taas Haapsalus, sedakorda direktorina, hiljem pearaamatukoguhoidjana kuni aastani 2002, mil suundus Lääne maa-arhiivi arhivaariks. Mare kultuurihuvid ja -pädevus olid laiemad kui kirjandusega seonduv.

Kui temast poleks saanud bibliotekaari, siis võinuks ta vabalt tegutseda sisekujundajana. Lasteraamatukogu kuvand oli suuresti Mare kujundatud ja Mare-näoline. Teatavas mõttes tänapäevani. Kõik pidi olema korrektne ja kaunis, sealjuures hubane. Kord hüüatas ta tiba kulunud servaga paberile maalitud näitusepealkirja nähes: „Räbal raamatukogust välja!“

Mare oskas kitsukestes ruumides riiuleid paigutades luua õdusa ja maksimaalselt mahutava keskkonna. Sellealast nõu ja abi andis ta vajaduse korral ka Haapsalu rajooni külaraamatukogudele. Sõitis bussiga kohale, lõi ise käed külge. Ta mõistis hästi, et üksinda kõikide töölõikudega tegeleva kolleegi jaks ei käi iga kord igast asjast üle. Peale füüsilise abi on vaja ka kuulajat, kaasamõtlejat, toetajat.

Mare oli teistega arvestav ja innustav nii kolleegi kui ka juhina. Ta õhutas alluvaid koolitustel käima, ükskõik kui sageli ja kui pikalt need toimusid. Aitas viimistleda näiteks ka siinkirjutaja esimesi erialaseid kirjatöid ja ettekandeid, tegi seda delikaatselt ning tõhusalt. Ükski tähtpäev ega tegu polnud tema jaoks liiga väike, ikka tuli ta lille või maiustusega kolleegi õnnitlema, tunnustama, tänama. Ta hindas oma ametikaaslasi, oma raamatukogu, oli hooliv ja andev. Ta hoidis kollektiivi ühtsena ja tõi raamatukogu kindlal käel Eesti uude aega, mille ootamatu külma asjalikkusega oli tal raske leppida. Ta oli loomult lüüriline ja õrn, aga samal ajal ka kirglik inimene, vaimsus oli talle tähtsam materiaalsest. Tal oli raske kogeda, et saab (ja võib!) ka teisiti. Saab (ja võib!) olla hoolimatu ja arrogantne.

„Ma ei tea ühtegi teist elukutset, kus saaks kaude nii palju õppida, areneda, edasi minna, kui meie oma. Pean oma ametit väga loominguliseks ning just pidev uuenemisvõimalus on hoidnud mind truuna oma erialale,“ ütles Mare Ektermann ajakirjale Raamatukogu antud intervjuus. Truuduse teine nimi Mare puhul oli pühendumus.

2013. aasta kevadel avati Haapsalu lasteraamatukogu aias mälestuspink raamatukoguhoidjale, raamatukogu direktorile, arhivaarile ja ingerisoomlaste seltsi eestvedajale Mare Ektermannile. Mälestuspingi nimelisel plaadil on tekst „Kõik südame teed toovad mind ikka veel siia majja …“.

Krista Kumberg

bottom of page