Anne Valmase uurimisobjekt on olnud väliseestlaste kirjandus ja kirjastustegevus. Väliseesti raamatulugu on kirjutatud tema artiklitesse ja rahvusbibliograafiasse „Eesti raamat välismaal 1944–2010“ I–II (2017), millele lisanduvad mitmed väliseesti autorite personaalbibliograafiad.

​

Lõpetanud 1965. aastal Tartu ülikooli eesti keele ja kirjanduse osakonna raamatukogunduse erialal, töötas Anne Valmas 13 aastat Tallinna Polütehnilise Instituudi raamatukogus. Hoogu võtva infotöö kõrval tehti bibliograafiaõppusi tudengitele ja koostati neile metoodikavahendeid. Väliseesti kirjanduse tähtsuse äratundmine tuli Anne enda sõnutsi tänu peresidemetele, sest täditütre nais Rootsis luuletaja Kalju Lepik. Lepikute kodune raamatukogu oli 1979. aasta Rootsi-reisi ajal esimene ärataja. Samal aastal oli Anne võtnud vastu pakkumise minna toonase Kreutzwaldi-nimelise raamatukogu kultuuri- ja kunstiinfo osakonda juhatama, sealt edutati ta teenindusdirektoriks.

​

1988. aastat jääb ilmestama raamatukogude erifondide piirangutest vabastamine, mis tipnes sama aasta 2. detsembril kultuurikomitee käskkirjaga pagulaskirjanduse kohta. Lugejatele avati teaduste akadeemia raamatukogu erihoiuosakond ja selle arhiivisektor, kuhu oli kogutud kahe kuusnurgaga märgistatud, s.o eriti keelatud kirjandus. Sama arhiivisektor, praegune Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu väliseesti kirjanduse keskus oli Anne tööpõld viimased 28 aastat, vahepeal viis aastat ka selle raamatukogu direktori ametipostil. „Mu suurim rõõm on teha tööd, mis mulle meeldib,“ on Anne ise öelnud. Järjepanu ilmusid artiklid ja artiklikogumikud väliseestluse teemadel, kaitstud sai magistrikraad 1997. aastal ja doktorikraad 2003. aastal, teemaks eestlaste kirjastustegevus välismaal 1944–2000.Väliseesti kirjanduse osakonna algusaegadel oli põhitööks olemasoleva kogu ja juurdetulvava väliseesti kirjanduse kättesaadavaks tegemine. Kontaktid väliseestlaste ja nende organisatsioonidega aitasid kogu täiendada. Loodi mitu väliseesti kirjanduse andmebaasi (VEILU, VEART, VEPER).

​

Enamasti ajakirjanduses ilmunud artiklitest tegi Anne valiku kogumikesse „Kodutanumast kaugemal“ (1994), „Raamatumõtted“ (2006) ja „Pagulaskultuuri jälgedel“ (2017). Viimaseks jäi põhjalik käsitlus „Varjust valgusesse. Erihoiust väliseesti kirjanduse keskuseks“ (2017).

​

Anne Valmase osalus raamatukogunduslikes ettevõtmistes on seotud ka Eesti Raamatukoguhoidjate Ühinguga. Ta oli ühingu taasasutaja, juhatuse esimees aastatel 1994–1998 ja auliige. 2004. aastal tuli Anne välja ettepanekuga hakata koostama raamatukoguhoidjate andmebaasi ERBA. Nüüdseks on baasis 2250 nime.

​

Anne põlvkond armastas raamatut. Võib mõista tema rõõmu, kui kaheaastane lapselaps hüüdis uksel: „Tiin ja päike!“

​

Vabariigi President tunnustas Anne Valmast 2001. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.