Leida Püss oli üks raamatukogunduse teerajajaid, süsteemide loojaid, kelle elutöö on põlistatud Eesti kultuuriloos. Tema puhul võime sõna otseses mõttes kõnelda elutööst, sest tema elu oli tema töö.

​

Leida Auguste Püss sündis Hiiumaal Kärdlas põlises kangrute peres. Kooliteed alustas ta Kärdlas ja jätkas õpinguid Pärnu Tütarlaste Ühisgümnaasiumis. Tubli töö ja visa tahe viisid ta Tartu ülikooli, kus ta aastatel 1935–1942 õppis filosoofiateaduskonnas ja 1946. aastal sai bibliograafi kutse. Ülikooli lõpetamise järel töötas Leida mõnda aega emakeele ja kirjanduse õpetajana Kuressaares. Alates 1944. aastast pühendus Leida Püss raamatukogundusele. Ta oli ENSV Riikliku Avaliku Raamatukogu taasavamise juures (direktor Helene Johani) ning töötas seal aastatel 1944–1962, seejärel 1962–1991 ENSV Riiklikus Raamatupalatis, mis eraldati siis riiklikust raamatukogust iseseisvaks asutuseks.

​

Koos Helene Johani ja Linda Ploompuuga hakati regulaarselt koostama riikliku bibliograafia väljaandeid ja ülevaateid trükitoodangu statistikast. Loodi metoodikakabinet, mille ülesandeks oli juhendada rahvaraamatukogusid raamatukogunduse ja bibliograafia alal ning anda ülevaateid kirjandusest soovitusnimestike, näituste ja konsultatsioonidena. Metoodikakabineti juhatajana töötas Leida Püss. Kõige selle kõrval tuli talveks raamatukogu jaoks varuda ka küttepuid.

​

Raamatukogu uute ülesannete tõttu olid need aastad täis loomingulisi otsinguid ja katsetamist, aga ka kohanemist senisest erinevate oludega. Et riiklik raamatukogu täitis sel ajal raamatupalati funktsioone, tuli Leida Püssil osa võtta trükikaardisüsteemi loomisest ja vastava metoodilise juhendi koostamisest rahvaraamatukogudele. Raamatute lihtsamaks paigutamiseks riiulitele nuputas Leida Püss tähestikulise süsteemi „Autoritabelid“ (1. trükk 1946), mis on kasutusel tänini. Hiljem oli tema kanda Eesti trükiste arhiivi kujundamine, kontrolleksemplaride ammendavuse kontroll ja sellealane koostöö trükikodadega ning Eesti trükitoodangu statistika kui süsteemi loomine. Ta pani kõik oma oskused, teadmised ja anded tööle, et koostada perfokaartidel teatmeaparaat, mis võimaldas ülima kiiruse, täpsuse ja ammendavusega ükskõik millisele seda valdkonda puudutavale päringule vastata. Aastakümneid oli Leida Püss ainukeseks Eesti kirjastustegevuse analüüsijaks, talletajaks ja kajastajaks.

​

Trükistest jäävad selle töö tunnistajaiks aastakümnete vältel koostatud aastaraamatud „Eesti trükitoodangu statistika“ 1962–1989 ning bibliograafiad „Nõukogude Eesti tõlkekirjandus“ 1940–1985 ja „Eesti tõlkekirjandus 1986–1990“, samuti loendamatud artiklid ja uurimused kirjastustegevuse kohta.

​

Leida Püssi huviks oli tegelda eesti murrete kogumisega. Kolleeg Vaime Kaburi mälestustest selgub: „On heameel, et tunnustust jätkub Leidale nüüdki. Lugesin Emakeele Seltsi 1998. a. aastaraamatust, et „Eesti murrete sõnaraamatu“ esitlusel (3 aastat pärast Leida surma) tsiteeriti lugupidamisega Leida Püssi. Nimelt oli Leida 1941. aastal stipendiaadina murdekogumisel Martnas, kui talle helistati ja teatati, et Tartu on purustatud, pole enam ülikooli ega professoreid, tema aga ütles: „…ikka on tarvis töö lõpule viia, kuigi asi nõnda oleks, töötama peab niikaua kui võimalik.“ Seda tegi temagi.

​

Krista Talvi