Kaja Noodla staažika Tartu ülikooli raamatukogu töötajana oli paljude jaoks eestiaegse vaimsuse ja akadeemilise väärikuse alalhoidja ja edasikandja. Tunnustatud raamatuloo uurija kirjutistes leidis käsitlemist nii tsensuur, linnarahva kodune lugemisvara kui ka Tartu ülikooli raamatukogu ajalugu.
​
Kaja Noodla (kuni 1936 Hilda Helene Negfeld; alates 1944 Kaja Noodla) sündis Järvamaal. Tema haridustee algas Varangu algkoolis ning jätkus Tallinna Linna 1. Tütarlaste Gümnaasiumis, mille ta lõpetas 1933. aastal cum laude. Aastatel 1933–1941 õppis Kaja Noodla Tartu ülikoolis ajalugu ja klassikalist filoloogiat. Mõeldes tulevasele ametile õpetaja või raamatukoguhoidjana, osales ta didaktilis-metoodilises seminaris ning kuulas bibliograafialoenguid. Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta ladina keele õpetajana Viljandi Poeglaste Gümnaasiumis, Väike-Maarja Ühisgümnaasiumis ja Tartu 2. Gümnaasiumis ning leidis rakendust ka kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogus ja Õpetatud Eesti Seltsis. 1944. aastal kutsuti Kaja Noodla ülikooli juurde assistendiks vastloodud bibliograafiakateedris. Pärast kateedrijuhataja Friedrich Puksoo arreteerimist 1945. aasta suvel jäi peaaegu kogu kateedri asjaajamine ja õppetöö kuni sulgemiseni 1950. aastal Kaja Noodla kanda.
​
1949. aasta sügisel, Eesti jaoks väga raskel ja keerulisel ajal, määrati Kaja Noodla TÜ raamatukogu direktori kohusetäitjaks. Ideoloogilise puhastustöö tagajärjel lõhutud kogud vajasid teistsugust korraldust (seda tingis ka ruumipuudusest tulenev praktiline vajadus) ja katalooge. Vaja oli taastada normaalne tööõhkkond ning lugejate usaldus raamatukogu vastu. Kaja Noodla kaasas oskuslikult töötajaid ja lugejaid raamatukogu probleemide lahendamisse. Pärast direktori kohusetäitja kohalt vallandamist jätkas ta raamatukogus mitme osakonna (üldosakond, bibliograafiaosakond, käsikirjade ja haruldaste raamatute osakond) juhatajana ning teadusdirektorina.
​
Kaja Noodla algatusel hakati koostama Tartu ülikooli bibliograafiat, korraldama teaduskonverentse ning välja andma toimetisi jt publikatsioonide sarju, viidi läbi väga põhjalik TÜ õppejõudude ja teadurite infovajaduse uuring, mille alusel kujundati raamatukogu töösuunad ning põhimõtted. Töö kõrvalt raamatukogus jätkas Kaja Noodla õppeülesande täitjana loengute pidamist raamatukogunduse eriala üliõpilastele (õpetamine taastati 1954. aastal, viimane vastuvõtt oli 1965. aastal). Ta oli üks Tartu bibliograafiaseminari algatajaid.
​
Pärast pensioneerumist 1971. aastal pühendus Kaja Noodla uurimistööle. Tema sulest ilmusid põhjalikud artiklid ülikooli teenekatest raamatukoguhoidjatest (Karl Morgenstern, Udo Ivask, Friedrich Puksoo), eesti raamatust ja selle lugejast, Tartu eraraamatukogudest 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi esimesel poolel, raamatute saatusest sakslaste ümberasumise (Umsiedlung’i) keerises, tsensuurist meie raamatukogudes aastatel 1944–1954 ja teistel teemadel. Ta tegi kaastööd ENE-le, venekeelsele raamatuentsüklopeediale „Книговедение“ (Moskva, 1982) ning toimetas mahuka kaheköitelise teatmeteose „Antiigileksikon“ (1983). Side raamatukoguga püsis – Kaja Noodla nõuanded olid hinnatud, tema teadmisi ja toimetajakogemusi vajati raamatukogu publikatsioonide väljaandmisel. Tema algatusel said teoks raamatukogu ajaloopäevad.
​
Kaja Noodla oli Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu auliige. Tema tööd on tunnustatud Friedrich Puksoo auhinna (1990), Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia (1996), Tartu Ülikooli raamatukogu teenetemärgi (2002) ning Valgetähe medaliklassi teenetemärgiga (2002).