top of page

Aleksander Sibul

4. nov 1884 – 5. nov 1981

Sibul, Aleksander 2.jpg

Aleksander Sibul oli üks süsteemse raamatukogunduse kujundajaid Eestis. Vabariigi esimese perioodi juhtiva praktikuna oli ta paljude tegevuste algataja, väljamõtleja ja edasiarendaja. Aleksander Sibula aktiivse raamatukogundusliku tegevuse aastad olid 1921–1950, millest toimekamateks kujunesid vaba Eesti aegsed.

Tallinna Keskraamatukogust sai Aleksander Sibula eestvedamisel Tallinna juhtiv raamatukogu ning Eesti rahvaraamatukogude lipulaev. Keskkogule lisaks asutati kesklinnas, Koplis, Pelgulinnas ja Kalamajas haruraamatukogud ning Lasnamäel laenutuspunkt. 1928. aastal loodi iseseisva üksusena tegutsenud muusikaline osakond. 1933. aastal asutati noorteraamatukogu, praeguse Eesti Lastekirjanduse Keskuse eelkäija. 1938. aastal avati arhiivkogu, mis pidi sisaldama kogu iseseisvusaegset eestikeelset kirjandust ja Eestit käsitlevat muukeelset kirjandust. Keskkogu arendati kui tugeva teadusliku ja mitmekeelse kallakuga kogu, harukogude sisu oli rahvalikum.

Eestikeelne trükis laekus sundeksemplari määruse alusel. Head välismaist kirjandust saada oli keeruline. Võõrkeelsetest trükistest oli kõige arvukamalt saksa- ja venekeelseid. Palju rariteete sisaldas 1938. aastal saadud Gustav Adolfi Gümnaasiumi 10 000 köiteline raamatukogu.

Aleksander Sibula ajal koostati vihik-, kaart- ja trükikatalooge. Eeskujulik trükikataloogide süsteem sisaldas eraldi katalooge eestikeelsetele, venekeelsetele ja võõrkeelsetele raamatutele. Põhinimestikele koostati juurde lisanimestikud. Kui trükist hakkas rohkem tulema ning tekkis vajadus kiiremini teavitada uuemast kirjandusest, algatati ajakiri Tallinna Keskraamatukogu Teated.

1923. aastal alustati raamatute kojulaenutamist, enne seda oli tegemist piiratud kasutamisega. 1925. aastal avatud käsikogus, kuhu olid koondatud enamnõutavad raamatud ja värsked ajakirjad, kasutati avariiulite süsteemi. Kogude suurus ning külastuste ja laenutuste arv kasvas Sibula iseseisvusaegse tegevuse ajal kümme korda. Üks tuntuim raamatukogu kasutaja oli Anton Hansen (A. H. Tammsaare), keda Sibul tundis juba Treffneri kooli ajast.

1926. aastal ilmus Aleksander Sibula koostatud „Raamatukoguhoidja käsiraamat“, mis käsitles peamiselt raamatukogu korraldamise tehnikat, jättes metoodilised küsimused tagaplaanile.

Tallinna Keskraamatukogust kujunes Eesti keskne avalik raamatukogu ning seetõttu pidi selle juht mõtlema ja tegutsema laiemas kontekstis, seda nii oma raamatukogu kui ka Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu kaudu. Ühingu kaudu püüti arendada raamatukogunduse sisemist struktuuri ning tõsta raamatukoguhoidja mainet ühiskonnas. Peeti vajalikuks maakondade keskraamatukogude loomist, haridusministeeriumi juurde raamatukogude nõukogu moodustamist ja raamatukoguhoidjate palga tõstmist linna- ja maakonnaraamatukogudes keskkooliõpetajate palgaseaduse alusel ning maal algkooliõpetajate palgaseaduse alusel raamatukogutööks kulutatud töötundide arvu järgi.

Sibul osales suure hulga tundidega lektorina Eesti eri paigus toimunud arvukatel raamatukoguhoidjate kursustel, püüdes samas laiendada kursuste lektorite ringi.

Aleksander Sibulale oli ajastu poolt antud võimalus olla algataja. Ta kasutas selle võimaluse oskuslikult ära. Toimeka tegutsejana rajas ta samm-sammult raamatukogunduse vundamenti, mis kahjuks võõrvõimu ajal lammutati.

Ilmar Vaaro

bottom of page