top of page

Ivan Abarenkov

2. aug 1889 – 7. okt 1924

Ivan Abarenkov

Ivan Abarenkov (esireas vasakult teine) 1924. aasta Virumaa raamatukoguhoidjate seminarist osavõtjatega

Varem Riias ja Tartus postiametnikuna töötanud Ivan Abarenkov sai Tartu linnaraamatukogu juhatajaks 1920. aasta oktoobri algul. Töö selles ametis ei kujunenud ajaliselt pikaks, küll aga sisuliselt viljakaks. Ta käivitas linnaraamatukogu aktiivse tegevuse ning osales toimekalt Eesti Vabariigi algusaastate raamatukogunduse suundade väljatöötamisel ja elluviimisel.

Uues ametis sai Abarenkov kohe asuda tegusaid samme astuma. Tartu Rahvaraamatukogu Selts andis oma 1913. aastal asutatud raamatukogu 16. oktoobril 1920 üle linnale. Tuli juurde soetada uuemat kirjandust, läbi viia inventeerimine ja kataloogimine ning 5. veebruaril 1921 avatigi raamatukogu koos lugemislauaga külastajatele. Samal aastal avati ka II ja III lugemislaud (vastavalt Tähe ja Jaama tänaval). Raamatukogu alustas tegevust majas Jaani 14 kahes toas. Lugejate arvu kiire kasv tekitas vajaduse suuremate ruumide järele. Kuigi ruumide arv tõusis edaspidi kuueni, oli selge, et tegemist on ajutise lahendusega. 1923. aastal seadis Abarenkov eesmärgiks ehitada linnaraamatukogule oma maja, mis pidi tegutsema kultuurikeskusena.

Raamatukogu komplekteerimisel arvestas ta kasuliku ajaviite pakkumist, mitmesuguste käsiraamatute kättesaadavust, võimaluse andmist omandada süstemaatilise eneseharimise teel teadmisi kõigil aladel ning kõigi Tartu linna puudutavate trükiste kogumist ja säilitamist. Komplekteerimisel kasutas ta laiahaardeliselt eri viise ja allikaid. Saksakeelset kirjandust tellis Abarenkov otse Saksamaalt. Tartu kunstikoguja ja bibliofiili Robert Becki surma järel osteti tema 2320-köiteline raamatukogu. Raamatukogu varad olid kindlustatud.

Raamatukogunduse korraldamise komisjonis tegutsedes tõlkis ja kohandas Abarenkov Eesti oludele kaheastmelise Melvil Dewey liigitussüsteemi, mis võeti 1923. aastal linnaraamatukogus kasutusele. Tähelepanuväärne on, et seda rakendati hiljemgi ega mindud üle teistes raamatukogudes kasutatavale nn Eesti kümnendliigituse süsteemile.

Eesti Vabariigi alguses tuli maha märkida raamatukogunduse rajajooned. Abarenkov oli Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu asutajaliige. I üleriigilisel raamatukoguhoidjate kongressil käsitles tema ettekanne laste- ja kooliraamatukogude küsimusi. Ta pidas oluliseks selgitada raamatukogunduse probleeme laiemale avalikkusele ajakirjanduse vahendusel ning osales lektorina esimestel raamatukoguhoidjate kursustel.

6. juunil 1924 võttis Riigikogu vastu „Avalikkude raamatukogude seaduse“, mis avas uued perspektiivid rahvaraamatukogude arengus. Kahjuks nende elluviimisel Ivan Abarenkov enam osaleda ei saanud, sest läks 1924. aasta oktoobris vabasurma.

Meenutustes Abarenkovi kohta on esile toodud, et tegemist oli suure lugemusega erudeeritud juhiga, kes inimesena oli sõbralik ja viisakas, töös ülimalt täpne, tööasjus pidas nõu kogu personaliga ning oli hoolega raamatukogu arengu eest väljas ja oskas usku sisendada ka teistesse. Üksikasjalikumalt on võimalik tutvuda Abarenkovi ja raamatukogu tegevusega Elle Tariku koostatud Tartu linnaraamatukogu 90 tegevusaastat kokkuvõtva ülevaateteose „Majad, raamatud, inimesed“ (2005) vahendusel.

Kui Ivan Abarenkovi elu oleks kulgenud teistmoodi, ei räägiks me Eesti Vabariigi esimese perioodi raamatukogunduse kolmest alustalast (Aleksander Sibul, Friedrich Puksoo, Richard Antik), vaid neljast sambast.

Ilmar Vaaro

bottom of page