top of page

Kaarel Eenpalu

28. mai 1888 – 27. jaan 1942

Eenpalu, Kaarel.jpg

Kaarel Eenpalu (Karl Einbund) tunneme eelkõige kui poliitikut, juristi ja ajakirjanikku, kuid ka raamatukogundus on olnud tema tegevusvaldkond. Tema raamatukogundusliku tegevuse kõrgaeg jääb aastaisse 1911–1914, kui ta õppis Tartus ülikoolis õigusteadust. Tollal oli eesti raamatukogunduslik mõte saavutamas esimesi tuumakaid tulemusi.

Eenpalu huvitus juba koolipoisina põrandaalustes ringides tegutsedes rahvahariduse probleemidest. Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmena õhutas ta raamatukogusid asutama. Kõne all olid raamatukogud õpilaste jaoks, mis oleksid sisaldanud poliitilise ja sotsiaalse sisuga kirjandust. Sedavõrd radikaalset suunda Eesti Üliõpilaste Selts ei võtnud. Teotahteliste üliõpilaste ettepanekul moodustati Eesti Kirjanikkude Seltsi Noor-Eesti juurde 1912. aastal raamatukogude korralduse osakond, mille juhatajaks sai Kaarel Eenpalu.

Kogumikes ja ajakirjanduses ilmunud artiklites ning raamatutes „Raamatukogud ja nende asutamine“ (1912) ning „Rahvaraamatukogude sisemine korraldus“ (1914) tõstatas Eenpalu nii raamatukogunduse üldisi kui ka eriomaseid teemasid. Ta leidis, et kooli mõju üksinda ei ole piisavalt suur üldise hariduse omandamiseks. Tähtsaim osa kõrgema rahvahariduse laiendamises pidi olema „üleüldishariduslisel“ raamatukogul.

Eenpalu selgitas põhjalikult, kuidas rajada raamatukogusid ühtse võrguna üle maa. Selle juures pidid koostööd tegema riik ja eraalgatus. Eraalgatusena tuli igasse piirkonda asjahuviliste seltside, ühistute ja eraisikute abiga asutada raamatukogu. Iga kogu juures pidid olema lugemistuba ning lasteosakond. Kui keskkogu oli enesele põhja jalge alla saanud, pidi tema esmaseks mureks olema oma piirkonna rahvarikkamatesse ja kaugematesse kohtadesse osakondade rajamine. Sellele pidi järgnema raamatujaamade (laenutuspunktide) asutamine, mis paikneksid kauplustes, seltsimajades, apteekides ja teistes käidavamates kohtades. Väiksemate kohtade teenindamiseks soovitas ta nn liikuvaid raamatukogusid (rändraamatukogusid).

Eenpalu leidis, et ainult hea korralduse juures võivat raamatukogusid nimetada rahvaülikooliks, mille juurde enesestmõistetavana kuuluksid ettelugemised. Raamatukoguhoidja pidi olema raamatukogu hing. Tal pidi olema laialdane üldine haridus ning kohane kutseharidus. Eenpalu tutvustas ka raamatukogude kohta käivaid seadusi ning andis praktilisi näpunäiteid raamatukogu asutamiseks.

Hea raamatukogunduslik sisetöösüsteem pidi Eenpalu arvates olema võimalikult lihtne, arusaadav, otstarbekohane ning praktikas kergesti rakendatav. Sisetöö kohta andis ta juhiseid alates inventariraamatu pidamisest kuni aruande koostamiseni. Puutumata ei jäänud ka liigitussüsteem, milleks ta kohandas Melvil Dewey kümnendliigituse.

Kaarel Eenpalu kirjutised olid alles kujunemisjärgus olevale Eesti raamatukogundusele tõhusaks abivahendiks edasise arengu planeerimisel, aga ka praktiliste küsimuste lahendamisel. Ta ei piirdunud ainult kirjutistega, vaid propageeris raamatukogunduslikke ideid esinemistel ja aitas neid ka praktikas ellu viia, näiteks Tartu linnaraamatukogu alusepanija Tartu Rahvaraamatukogu Seltsi algusaastate esimehena 1913–1915.

Ilmar Vaaro

bottom of page