Elle Tarik oli rahvaraamatukogude väärtustaja ja arendaja, Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu taasasutaja (1988), teenetepreemia laureaat (1991) ja auliige (2011), Eesti Kirjanduse Seltsi auliige (2006), Valgetähe medaliklassi teenetemärgi kavaler (2002).

​

Elle Tarik (aastani 1962 Kaarna) sündis Jõgevamaal Kudina vallas Uhmardu külas. Koolitee algas Vedu algkoolis, kus ta asutas ka oma esimese raamatukogu: kolmanda klassi raamatukoguselts tõi kodust raamatuid, et neid järgemööda lugeda ja laenutada, ent tagasi ei saadud enam midagi. Edaspidi läks juba paremini. Koolitee jätkus Tartu 2. keskkoolis. 1964. aastal lõpetas ta kiitusega Viljandi Kultuurharidustöö Kooli raamatukogunduse erialal ning 1969. aastal kaugõppijana Tallinna Pedagoogilise Instituudi raamatukogunduse ja bibliograafia erialal.

​

Raamatukogutööd tegi Elle täpselt 50 aastat. Aastatel 1964–1966 töötas ta Vedu, Nabala ja Kokora külaraamatukogude juhatajana, 1966–1968 Tartu Linna Keskraamatukogus vanemraamatukoguhoidjana ning 1968–1975 Tartu Rajooni Keskraamatukogus metoodikuna. Tartu linnaraamatukogus töötas ta kokku 40 aastat, neist aastad 1975–1983 direktorina, 1983–1988 metoodikaosakonna juhatajana ja 1988–2003 väliseesti kirjanduse osakonna juhatajana. Tema direktoriks oleku ajal avati muusikasektor ja Annelinna harukogu – raamatukogu vajadus uusrajoonis nõudis tollal palju vaevalist selgitamist. Samuti valmis keskkogu juurdeehitis, mille otstarve oli anda rohkem ruumi ja võimalust teavikute kojulaenutuseks. Juhina pidas Elle tähtsaks raamatukogu ühistunnet, koostööd, ajaloo jäädvustamist, üleriigilistes erialaüritustes ja täiendkoolituses osalemist ning erialaküsimustes kaasarääkimist. 1988. aastal rajas ta Eesti rahvaraamatukogude esimese väliseesti kirjanduse osakonna, millest 2004. aastal sai väliseesti ja vanema raamatu osakond, ning töötas seal kuni surmani.

​

Elle on raamatukogutöö peamised jooned kokku võtnud lühidalt: „Raamat leiab inimese – inimene leiab raamatu! Kes lugeda tahab, peab saama lugeda. Kes raamatut vajab, peab selle saama. Raamat, raamatukogu ja raamatukoguhoidja on tervik, üht ei saa teistest eraldi tõsta. Raamatukogu maine ja näo määravad inimesed, kes teenindavad lugejaid. Ei ole hierarhiat: rearaamatukoguhoidja ja pearaamatukoguhoidja. Raamatukoguhoidja peab jälgima lugeja raamatuvajadusi, eelistusi ja maitset, et osata talle kirjandust juurde soovitada.“

​

Eluaegse kirgliku lugejana pidas Elle rahvaraamatukogude komplekteerimisel esmatähtsaks eesti kirjandust ja kultuurilugu. Raamatuvalik pidi olema mitmekülgne, otstarbekas, lugejate huvisid arvestav ja arendav. Aastatel 1991–2001 osales Elle ERÜ maaraamatukogude sektsiooni töös, 1998–2002 kuulus rahvaraamatukogude komplekteerimise töörühma. Tema osalusel töötati välja juhendmaterjal „Soovitusi rahvaraamatukogudele kogude kujundamiseks“ (2002). Tema artikleid on ilmunud ajakirjanduses ja ERÜ aastaraamatutes ning ta oli konverentsidel ja seminaridel alati hinnatud ja oodatud esineja.

​

Kirjandushuvi viis Elle Eesti Kirjanduse Seltsi ja Karl Ristikivi Seltsi. Väliseesti raamatute kodumaile jõudmine nõudis sihiteadlikku komplekteerimist, sidemete loomist väliseestlaste keskustega ning põhjalikku kirjandusega tutvumist, raamatunäituste koostamist ja ettekannete pidamist. Elle oli ajalooraamatu „Majad, raamatud, inimesed. 90 aastat Tartu linnaraamatukogu“ (2005) eestvõtja ja koostaja-toimetaja ning kolme ERÜ aastaraamatu toimetaja. Viimane suurem töölõik oli tal Tartu raamatuloo uurimine, näituste koostamine 1930. aastate „raamatupealinna“ Tartu kirjastustest ja nende väljaannete nimestike avaldamine raamatukogu kodulehel.

​

Elle oli innukas maaharija ja „korilane“, kelle kodukeldris leidus alati omakasvatatud juurikaid ning omakorjatud jõhvikaid. Tema mitmekülgsete kultuurihuvide seas olid esikohal kirjandus ja teater. Tema algatatud toomapäeva või Oskar Lutsu päeva ei lastud naljalt mööda ilma laulu ja tantsuta. Pühendunud suhtumine kutsetöösse tuli koju kaasa ning ahvatles ka siinkirjutaja raamatukogutööle.

​

Tiina Tarik