Mare Lott (kuni 1958. aastani Margus) on enamiku tööaastaid pühendanud raamatukoguhoidjate järelkasvule. Tõenäoliselt on peaaegu igas raamatukogus keegi, kes õpingute jooksul on kuulanud tema loenguid, teinud tema juhendamisel esimesi samme uurimistöös või koostanud diplomi-, bakalaureuse- või magistritöö. Mare Loti innustusel ja juhendamisel kaitsti taasiseseisvas Eesti Vabariigis ka esimesed teadusmagistri kraadid raamatuteaduses: Kyra Robert, Ruth Michelson, Piret Lotman, Kurmo Konsa ja Tiiu Reimo. Tema juhendatud on ka esimesed doktoritööd: Tiiu Reimo (2001), Anne Valmas (2003) ja Aile Möldre (2005).

​

Raamatukogunduse ja bibliograafia eriala omandas Mare Peterburis (tollal Leningrad) Nadežda Krupskaja nimelises kultuuriinstituudis aastatel 1952–1956. Eestis ülikooli astuda olnuks võimatu, sest tema isa, ajaloolane ja arhivaar Aleksander Margus oli Saksa okupatsiooni aastatel olnud tegev riigiarhiivis ja 1944. aastal Eestist lahkunud. Noore diplomeeritud raamatukoguhoidjana alustas Mare Lott bibliograafina ENSV Riiklikus Avalikus Raamatukogus (praegu Eesti Rahvusraamatukogu), seejärel oli aastatel 1961–1967 referent ja toimetaja Eesti Raadios. Õppejõu ametisse jõudmist on ta ise meenutanud nii: „Kui on olemas saatus, siis kohtusin temaga 1967. aasta varasügisel Kreutzwaldi ja Raua tänava nurgal. Saatus ilmutas end raamatukogunduse erialal (ja mitte ainult) mitme raamatu autorina tuntust kogunud mehe Kaljo-Olev Veskimäe kujul. … Tagantjärele on raske seletada, miks ma nõustusin, kuna õpetamisest ei teadnud ma mitte midagi. Veelkordne tõend, et oma saatusest ei pääse.“

​

Õpetaja-õppejõu amet on keeruline, aga pakub ka rõõmu ja rahulolu. Oma teadmiste pidev täiendamine, taktitundeline ja mõistev suhtumine nii kolleegidesse kui ka üliõpilastesse tegid Marest hinnatud lektori ja juhendaja. Aastakümnete jooksul õpetas ta väga erinevaid erialaaineid alates UDK liigitussüsteemist kuni üldise ja Eesti raamatu ajalooni. Huvi raamatuajaloo vastu viis koostööle Voldemar Milleriga ning Eesti Vabariigi aegse raamatuelu uurimisele. Sellest kasvas välja ajalooline ülevaade koguteoses „Eesti raamat 1525–1975” (1978) ja kandidaaditöö, mille Mare Lott kaitses Peterburis 1980. aastal. Kahjuks olid ühiskondlikud olud toona sellised, mis ei võimaldanud kõike uurimistöös kogutut ja analüüsitut avalikkusele objektiivselt edasi anda.

​

Vanemõpetajast sai peagi dotsent, 1993. aastal aga Tallinna Ülikooli esimene raamatuteaduse professor. Aastatel 1985–1989 oli Mare Lott raamatukogunduse ja bibliograafia kateedri juhataja. Tema teeneks on kontaktide süvendamine Läti, Leedu ja Poola õppeasutustega, eriti head suhted kujunesid Vilniuse Ülikooli raamatuteaduse instituudiga, kus ta ka külalislektorina loenguid pidas ning mitmetel rahvusvahelistel konverentsidel esines. Mare Loti uurimishuvid on olnud seotud eeskätt kirjastustegevusega ja seda mitte ainult minevikku, vaid ka tänapäeva ja tuleviku võimalikke suundumusi silmas pidades. Oma pedagoogilise tegevuse eest pälvis Mare Lott 2001. aastal Valgetähe medaliklassi teenetemärgi. Mare Lotti iseloomustab ergas kultuurihuvi, eriala heakäekäik on talle hingelähedane tänini. Ta on inimene, kellele läheb korda Eesti kultuur ja raamatukogunduse tulevik.